Kirke Katariina Siimso: "Me saame hakkama kõigega, mida oleme otsustanud saavutada."

Kõne bakalaureuseõppe lõpetajate esindajalt: Kirke Katariina Siimso, riigiteaduste õppekava.

Lugupeetud publik, õppejõud ja kaaslõpetajad,

Olen aru saanud, et tavaliselt tsiteeritakse lõpukõnedes presidente ja Platonit ja teisi tarku inimesi. Küll aga ei ole varasemad lõpetajad pidanud veetma poolt enda ülikooliajast ülemaailmse kriisi taustal ja nelja seina vahel istudes. Seega suured tähtsad sõnad jätan neile, kellel ei ole kuklas tunnet, et näost-näkku olles tuleb rääkida nii otse ja ausalt ja südamest kui võimalik, sest mis siis kui jälle järgmised kolm kuud ei näe kedagi. Nii et seekordne kõne tuleb otse südamest, siiralt ja ausalt (millest tulenevalt tuleb valmis olla ka nii mõnekski klišeeks).

Minul ei olnud kunagi plaanis minna õppima riigiteaduseid. Olin alati teadnud, et Tartu on ülikoolilinn ja et kui minna Eestis ülikooli, siis ilmselgelt Tartusse. Olin kuulnud lõputult lugusid selle maagilise ülikoolielu kohta, mis oli täis sesse ja üle kaarsilla ronimist ja lõputuid pidusid paralleelselt lõputu õppimisega. Seega teadsin, et tulen õppima Tartu Ülikooli, kuid plaan oli alati olnud minna õppima ajakirjandust. Kuid midagi selle juures ei tundunud mulle nagu päris õige. Seega valisin plaan B-ks riigiteadused, sest see tundus huvitav.

Mu vestlused olid samal päeval, nii ajakirjanduse kui riigiteaduste oma, kuid riigiteaduste vestlus oli varem kui ajakirjanduse oma. Nii ma läksin Skyttesse vestlusele, mitte eriti kõrgete ootustega. Kuid siis vastuvõtuvestlusel õppejõudude Kilbi ja Pääboga rääkides ma järsku tundsin, et siin pean ma olema. Et see on see koht kuhu ma kuulun ja mida ma pean tegema. Olin selles järsku kindel, ilma igasuguse kahtluseta hinges. Ja nii tulin ma vestluselt ära teades, kus ma veedan oma järgmised kolm aastat. Ma olin oma otsuses nii kindel, et ma isegi ei läinud ajakirjandusvestlusele kohale. Selle asemel jäin suurest pingelangusest Pirogovi pargil oma pidulikes riietes magama. See Tartu vaim jõudis minuni õige ruttu. Ja siiamaani, läbi selle kolme aasta, pole ma kordagi veel oma otsust kahetsenud. Ja ka ootused Tartu kohta said kõik tõeks. Mu ülikooliaeg Skyttes õppides tegi minust uue inimese. Loodetavasti eelkõige kõvasti targema. Õppisin nii kiiresti nii palju ja hakkasin maailma nägema täiesti uues valguses. Poliitikateooria klassikutest ja statistilisest modelleerimisest kuni rahvusvahelise poliitökonoomia ja poliitiliste ideoloogiteni, hakkasin ma maailma, rahvusvahelist süsteemi, poliitika teoreetilist osa, riikide toimimist ja poliitikat ennast paremini mõistma. Ma ei julge väita, et nüüd on mul kõik selge. Kuid õppides riigiteaduseid sain ma aluse edukale karjäärile ja paremaks inimeseks olemisele. Kuid kogu selle tohutu tarkuse ja haritlasvaimu keskel, on vähemalt sama suurt rolli mänginud inimesed, kes on olnud määrav tegur selles maagilises ülikoolielus. Olen elanud seda elu lõputute pidudega paralleelselt lõputu õppimisega, veetnud unetuid öid Kääriku sügiskoolis, üle kaarsilla kõndinud, eksamiks õppides koos sõpradega pead vastu lauda tagunud ja leidnud sõpru kogu eluks. Teinud nii mõnedki küsitava väärtusega otsused ja ka mõned igati adekvaatsed.

Küll aga on probleemseks kohaks siinjuures asjaolu, et nüüd me peaksime olema justkui päris inimesed. Meil peaks olema plaan ja me peaksime teadma, mida me teeme. Noh, nagu elus ja nii. See on mind ülikooli lõpu puhul alati kõige rohkem hirmutanud. Et nüüdsest alates me teeme asju ilma korduseksamiteta. Aga kuidas? Mul ei ole tunnet, et ma tean, mida ma teen. Ma lihtsalt teen kõike nii hästi kui oskan ja tean, annan endast parima ja siis loodan parimat. Ja suurema osa ajast lähebki hästi. Kuid mul oli siiski alati olnud tunne, et pärast ülikooli ei saa enam niimoodi, sest siis me oleme päriselt täiskasvanud. Kuid siis ükskord see tabas mind - see vist ongi täiskasvanuks olemine. Ilma kindluseta nii hästi tegemine kui oskad, ja siis parima lootmine. Karta ja ikkagi teha. Kui publikus olijad tunnevad, et see ei vasta tõele, siis ärge mulle täna veel öelge.

Et mõnda aega oli keskmine põnevam meelelahutus kodust toidupoodi jalutamine, nii et Tartu graffitid said hästi selgeks, tsiteeringi siinkohal kesklinnas ühel sillal nähtavat Tartu tänavakunsti: “Olgem realistlikud, nõudkem võimatut.” Siinkohal tahangi öelda, et ma soovin kõigile täna lõpetajatele - ja ka neile, kes alustasid meiega, kuid täna veel ei lõpeta - teha asju hirmust hoolimata. Mu ema on alati öelnud, et kui mingi asja osas on selline tunne, et nii hirmus on aga nii põnev on ka, siis see ongi see, mida peab tegema. Nii et mingem kõik ja tehkem asju, mis tunduvad veidi ulmelised, et kuidas ma sellega hakkama saan ja mis saab jne, asjad, mis panevad kõhus keerama, aga samal südame elevusest kloppima - tehkem kõiki neid asju. Sest, päris ausalt, ma ei tea, mis meist saab. Ma ei tea, et et meist tulevad peaministrid ja ametnikud ja presidendid. Sest kõik on nii lahtine. Ja see lahtisus, see tunne, et sul pole tegelikult õrna aimugi, kus sa aasta pärast oled - selle tunde me peame omaks võtma ja sellest viimast võtma. Ja haarama kõigist nendest ebamugavatest aga põnevatest võimalustest, mis teele tulevad ja püüdlema selle poole, mis esialgu võib tunduda võimatu. Sest kuigi ma ei tea elu kohta palju, siis tean ma seda, et te saate hakkama kõigega, mida olete otsustanud saavutada. Tihtipeale tunnen, et kogu selle lahtisuse ja segaduse keskel, on mu sõbrad justkui mingisugune kindlus, sest ma tean 100% kindlalt, ilma igauguse kahtluseta, et nad suudavad saavutada kõik oma unistused. Mul on teisse kõigisse kogu südamest nii palju usku, et teid vaadates saan ma juurde kindlust maailmasse ja selle tulevikku.

Põhikoolis vaevlev 14. aastane Kirke poleks kunagi uskunud, et ma seisan täna siin, et ma elan seda elu, millest ma siis unistasin. Sõpradega, enesekindlana, vabana. Pärast täielikku keskkonnavahetust tulles Viljandist Tartusse, pärast vahetussemestrit Hollandis, pärast uute riigiteadlaste vastuvõtmist, pärast Rahvusvaheliste Suhete Ringi, pärast Riigiteaduste Seltsi, pärast ülikooli usaldan ma inimesi ja maailma ja iseennast. Ülikooliaeg näitas, kuivõrd ilusad ja targad inimesed siin maailmas eksisteerivad, näitas kuivõrd oluline on haridus ja inspireeris mind püüdlema selle poole, et olla kunagi parim kombinatsioon avatusest ja tarkusest.

Ma ei suuda tõenäoliselt kunagi piisavalt tänada meie õppejõude kõige selle eest, mida nad meie heaks on teinud - kõigi nende uskumatult huvitavate seminaride ja loengute ja kodutööde ja kogu nende panuse ja vaeva eest ka koroonaajal parima hariduse tagamisel. Ma ei suuda kunagi piisavalt väljendada enda armastust nende inimeste vastu, keda siin õppides kohtasin. Ma ei suuda kunagi piisavalt väljendada kuivõrd tänulik ma olen kogu selle ülikooli- ja elukogemuse eest, mis ma ülikoolist sain. Ma ei suuda kunagi piisavalt väljendada kui tänulik ma olen universumile selle võimaluse eest õppida ülikoolis just nende õppejõudude käe all, kes siin täna on ja õppida samal ajal koos ja kohtuda just nende inimestega, keda siin kohtasin.

Kroonuaia sillal on kiri: “Maailma lõpus on kohvik - kas kohtume seal?”. Kohvikusse läheks ma igaühega teist iga kell, mil aga piirangud lubavad. Kuid teiega uuesti kohtuda loodan ma palju varem kui maailma lõpus. Aitäh!

Kirke Katariina Siimso kõne Skytte instituudi lõpuaktusel 22. juunil 2021.

Video: UTTV 2021