Piret Ehin: „On punki ja pateetikat, on ideoloogiat ja anarhiat, elu ja saatust, muinasjuttu ja melanhooliat“

Armsad lõpetajad, head kuulajad!

Alustan ülestunnistusega: olen alati salamisi tahtnud pidada lõpuaktusel kõne Vennaskonna ainetel. Vennaskonna muusikas ja tekstides on olemas kõik, mis ühes lõpuaktuse kõnes olema peab – ja siis veel nii mõndagi: on pühalikkust, on punki ja pateetikat, on ideoloogiat ja anarhiat, elu ja saatust, muinasjuttu ja melanhooliat, paratamatusetunnetust ja sinisilmset usku helgesse homsesse. Ja kõik jääb lahtiseks ja midagi ei panda paika.

Postuleerin alustuseks, et lõpuaktus ongi see kohvik maailma lõpus, kus kunagi kohtume kõik. Pikk tee on käidud - vaadakem enda ümber ja jätkem see hetk meelde. Mis meil on siin kohvikus?

On seinad. On seinad piimjad - kohvikus, kus lõpeb vaev. 
On melu. On melu siin - ja sõbrad, kelle näol on hurm. 
On elu.  On elu ees - ja ammugi on möödas… eksamid.
On imed. On imed siin - siin kohvikus, kus lõpeb ilm. 
On nimed. On nimed diplomil - nagu siis, kui lõpeb film.

Ma ei tea, kuidas te täna siin kohvikus end täpselt tunnete, aga ma pakun mõned variandid:

Võibolla tunnete, et lapsepõlv on möödas siin, hiliskevadeses aulas, valgete sammaste all.
Võibolla tunnete, et peale kõike olnut enam “miski ei loe, mitte miski ei loe.”
Või on lõpuks tunne, et “nüüd meid ükski võim ei taba, olen piiramatult vaba, nüüd võin teha mida tahan, olen prii.”
Võibolla tunned, et isegi peale lõputöö kirjutamist ja kaitsmist “miski tahab must välja, miski tahab must välja, aga kurk on kui suletud tunnel.” Sel juhul soovitan tulla tagasi järgmist kraadi tegema. 
Võibolla tahaksid lihtsalt hüüda: appi, ma vajan armastust!

Mina aga, vaadates kõiki neid tuttavaid nägusid, mõistan selgesti, et järgmine sügis on kosmosesügis, sest:
Kui tuleb kord sügis, teid enam siin pole 
Kui tuleb kord sügis, teid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis, teid enam siin pole
Teid enam ei olegi siin. 
Te lahkute tuledes kosmoselaevas, heinakuu viimasel reedel, ja siinsetel nurmedel, siinsetel teedel – ka Lossi tänava tõusul -- teid tõesti, jah tõesti, siis näha ei ole, teid enam ei olegi siin.  
See tunne on helge, see tunne on kole.

Mis saab edasi - kui homme hommikuses päikses sinisilmad lahti teed?
Võibolla segad suhkrut malbelt tassis ja vaatad, kuidas lahvatab lumise mäestiku foonil vaarikapunane valgus. 
Võibolla loote, Skytte vilistlased üheskoos, homse nurmekunna, joote mõdu, mäletate muistseid sõdu, Lembitut, kes liitis Eestimaa. 
Ehk saategi kõhklemata öelda: 
Mina - see on riik, see on mu mõtteteadvus
Mina - see on riik, see on mu hingeheadus. 
Kui nii, siis see oleks ju paradiis, hüperboloid.

Aga võib muidugi ka juhtuda, et: 
Pole loorbereid ja pole oma maja, 
amet lihtne on ja sisse suurt ei too. 
Ostad aasta pärast sääreväristaja, 
siis kui aasta jooksul tilkagi ei joo.

Läheb, kuidas läheb, aga üks on selge: on elu see, mu kallis, mis meid jalust maha lööb… ja armastus, mis kestab veel, kas kuuled.

Mida ma teile soovin?

Soovin kõike, mida saab soovida: 
muusikat, valgust ja raha, 
igavest elu lõppevas öös, 
selleks et armastada.

Soovin julgust elada ja usku sellesse, et „kuigi näkku puhub tundmatuse tuul /…/on Marsilgi kord õites õunapuud.”
Soovin usku, lootust ja armastust; seda, et teie üle valvaksid inglid ja kangelased ja rockipiraadid (sest vaenlane teatavasti ei maga). Soovin, et et võlur tuleks alati tagasi, soovin unustamatuid sub- ja transatlantilisi kohtumisi ja seda, et teie eluteed kuldaks ergutatud kiirguse abil võimendatud valgus. 

Minge, aga teadke, et mõned asjad ei muutu - jääb Tartu, mu arm! 
Tema teed ja rajad on teile alati valla. 

Aitäh!

Piret Ehin
võrdleva poliitika professor, politoloogia doktoriõppekava programmijuht
19. juuni, 2024