Carlos Kleimann: "Hoolimata eesootava tuleviku müstilisest põnevusest täidab täna hinge siiras kahjutunne, et õpingute etapp on nüüdseks läbi saanud."

Kallid kuulajad!

Alles paari nädala eest tuli meil, tänastel bakalaureuseastme lõpetajatel, kaitsta oma lõputöid. Need tööd, mille tegemiseks kulus meil üle 150 tunni, tuli komisjoni ees kokku võtta maksimaalselt vaid kuue minutiga. Täna seisab minu ees aga veel raskem ülesanne. Nimelt on mul seekord vaid neli minutit, et võtta kokku kõik need kolm sündmusterohket aastat, mis Skytte instituut ja Tartu Ülikool meile pakkunud on. Seega vabandan kohe ette kõigi ees, kes eraldi tänamata ja välja toomata jäävad. Aga täiesti siiralt - see meie Skytte pere on tõesti imeline, ning hoolimata eesootava tuleviku müstilisest põnevusest, täidab täna hinge siiras kahjutunne, et see etapp nüüd läbi saab.

Hakkame igatsema oma õppejõude ja meie õpinguid toetavat sooja personali, kes oli alati valmis meid mis iganes küsimuste puhul aitama ning juhendama – tuli vaid küsida. Jääme igatsema iga päev millegi uue ja põneva õppimist ning isegi Raul Toomla pealtnäha lihtsad küsimusi, mis näitasid meile, et tegelikult ei teadnud me ülikooli tulles neidki asju, mida me arvasime end teadvat. Sest kui keegi tema küsimustele: „Mis on raha?“ või „Mis on süsteem?“ vastata püüdis, ütles Raul alati: „Mitte päris,“ ning pakkus lõpuks välja oluliselt kõikehõlavama ja täpsema definitsiooni kui need üksikud julged, kes tema seatud lõksu astusid ja seda ise proovisid. Lõpuks jääme me isegi igatsema pidevat Lossi tänavast üles-alla jooksmist, mis on hoidnud meid kõva õppetöö kõrvalt vormis. Nüüd tuleb vist aga tõesti hakata lõpuks ka kuskil jõusaalis käima.

Õnneks on neidki asju, mis alles jäävad. Näiteks võime me kindlad olla, et näeme ka edaspidi õhtuti Aktuaalset Kaamerat vaadates oma tänaseid õppejõude kommenteerimas järgmisi valitsuskriise, valimisi ning sündmusi laias maailmas. Ainuke erinevus on, et õige pea lisandume nende nõutud ekspertide ridadesse ka meie. Ja kes teab, võib-olla on just minul au kunagi riigitelevisioonis lahata ühe siin saalis istuva tulevase peaministri juhitava erakonna populaarsuse pidurdumatut kasvu.

Ma pean tunnistama, et veidi veider ja isegi võõras oli tulla lõpuaktuseks siia ülikooli peamajja, kus vähemalt minul oma õpingutega seoses kordagi asja pole olnud. Tõsi, kõik on siin väga ilus ning see saal mahutab endasse õige palju häid inimesi, aga siiski ei ole tegemist nii armsa ja hubase majaga, kui seda on meie enda instituut. Ja kuigi ülikool ei pruugi riigiteadlastele seonduda just selle kuue-sambalise hoonega, siis kindlasti seostub paljudele tänastele lõpetajatele ülikooliaeg Tartuga. Minul, põlise tartlasena, kes ma olen sündinud seal samas, väga armsaks saanud kollases Toomemäe majas, on aga läinud vastupidi.

Ülikool on kasvatanud mulle tiivad ja andnud veel pealekauba julguse, et lennata kallist kodulinnast kaugemale. Paradoksaalselt olen just tänu õpingutele Tartus elanud viimasest aastast pea viis kuud Varssavis ning nüüd töötan täiskohaga Tallinnas. Siiski ei ole ka minul jäänud nägemata see kurikuulus tudengielu, mis Tartust tudengilinna teeb. Ülikooli tulek avas mulle eluaegses kodulinnas arvukalt uusi uksi, mis andsid seni tuttavale Tartule hoopis uue hingamise.

Viimase asjana sooviksin tänada oma armsaid kursusekaaslasi ning kõiki teisi, kellega koos sai nende kolme aasta jooksul õlg-õla kõrval tarkusi ammutada, hädaldada läheneva raske kodutöö või eksami üle ning pidada vahel ka õlleklaasi taga tuliseid vaidlusi erinevate põletavate poliitiliste teemade üle. Ma mäletan, et kohe päris esimesel ülikoolisemestril rääkis Alar Kilp meile oma Poliitika ja Inimese aines, et inimest teeb kõige kadedamaks see, kui temaga sama koridori peal töötaval kolleegil läheb midagi väga hästi. Ja ilmselt on see eestlaslik tung, olla naabrist parem, meil kõigil veres, aga miskipärast täna siin seistes ma seda ei tunne.

Ma vaatan teid ja ma soovin teie ellu südamest õnnestumisi, rõõmu ja põnevust. Lennake kõrgelt, olge nõudlikud – ärge leppige millegi poolkõvaga. Seda, mida teete, tehke hingega. Ja selle kõige kõrvalt, võtke vahepeal aeg maha ja nautige seda, mis on, sest elu meie ümber on imeline ja seda kõike väärt.

Mina tänan teid kõiki nende ilusa kolme aasta eest ja soovin ilusat suve!

Carlos Kleimann. Riigiteaduste õppekava lõpetaja.

Kõne bakalaureuseõppe lõpetajate esindajalt Tartu Ülikooli Skytte instituudi lõpuaktusel 15. juunil 2022