Poliitikateadlane: Tartu pärmivabriku juht läks Dorpati nime pärast kohtusse

Šotimaalt pärit ajalooline ja poliitikateadlane Catherine Helen Gibson sattus Eestisse natuke üle kümne aasta tagasi mõnevõrra juhuslikult. Esialgu osales ta suvekoolis Lätis ning jätkas hiljem õpinguid Tartu Ülikoolis. Praegu uurib ta, kuidas suhtusid kohalikud sellesse, kui ühel hetkel muudeti Dorpat Jurjeviks.

Kuigi Tartu linna nimevahetus 1893. aastal on teada-tuntud fakt ja sellest on erinevates ajalooväljaannetes palju kirjutatud, leidis Gibson, et sellest ei piisa – keegi polnud varem uurinud, kuidas mõjus nimevahetus linnakodanikele. Nii asus ta läbi vaatama toonaseid politseitoimikuid ja kohtuasju, kui keiser andis korralduse linnanime muutmiseks. „Tahtsin teada, kuidas inimesed reageerisid nimevahetusele, kas sellele oli mingit vastupanu ning püüti leida seadusest lünki või võimalusi sellest mööda hiilida, et jätkata Dorpati nime kasutamist,“ rääkis Johan Skytte poliitikauuringute instituudi Ida-Euroopa uuringute kaasprofessor Gibson.

Arhiivist leidis ta näiteks loo, kus toonane pärmivabrik läks keiserliku dekreedi vastu kohtusse, et kaitsta Dorpati nime kasutamist kaubamärgina vabriku nimes. Kohtuvaidluse võitis vabrik. Mõnikord võivad taolised ajaloolised lood võtta ajaloolaste jaoks ka isikliku mõõtme. Gibson kirjeldas, et koju kõndides, möödub ta tihtilugu majast, kus seesama kohtuprotsess toimus. Ta kujutab ammuaegset protsessi oma peas ette: „Tekib huvitav kohalik lugu. Põnev on mõelda sellest seadusest ja suure impeeriumi mõjust,“ kirjeldas ta.

Peale selle on Gibson varem uurinud etnograafilisi kaarte, mida kasutati 19. sajandil erinevate etniliste, keeleliste ja religioossete kogukondade paiknemise kaardistamiseks. Gibsoni sõnul ei ole oluline üksnes see, mida kaartidel kujutatakse, vaid ka see, kes ja millisel eesmärgil neid kaarte koostas, kuidas neid tehti, kes neid vaatas ja luges ning mida neist kaartidest arvati.

Ajaloo vastu tekkis huvi juba lapsepõlves

Berni Ülikooli Walter Benjamini Kollegi noore teadlase 2024. aasta laureaadiks nimetati oktoobris Catherine Helen Gibson, kes lisaks viimasele auhinnale on pälvinud oma töö eest mitmeid tunnustusi. Gibson tunnistas, et temas oli teadlasele omaseid iseloomujooni juba varajases nooruses. Ta huvitus lapsepõlves raamatutest, eriti meeldis talle lugeda ilukirjandust. Lemmikute sekka kuulusid fantaasiasarjade klassikad, nagu Narnia kroonikad ja Harry Potteri lood. Gibsoni sõnul oli ta üsna õnnelik laps, kes võis tunde veeta raamatute seltsis, ilma, et vanemad oleks pidanud teda lõbustama.

Gibsonile meeldis õppida ja tegeleda erinevate loominguliste projektidega. Ta meenutas ülesannet, mis teda kümneaastasena eriti inspireeris, kui õpetaja oli palunud pidada Esimese maailmasõja sõduri päevikut. Teadlane kirjeldas, kuidas ta kujutas end sõduriks, kes kirjutab igapäevaelust ja sõdurite toidust ning kes veedab pikki päevi kaevikutes, kus on mudane ja märg. Päeviku kaantele kleepis ta teipi, et need oleksid veekindlad ja peaksid niisketele oludele paremini vastu. Kuna päevik pidi vana välja nägema, püüdis ta anda kulunud muljet ka kümnelehelise köite paberile.

Šotimaalt pärit Catherine Helen Gibson kolis vanematega viieaastaselt Hollandisse ja hiljem Prantsusmaale. Kuna pere liikus toona palju ringi, meeldis talle juba noorena õppida keeli mitmete kultuuridega kokku puutudes Praeguseks valdab ta lisaks oma emakeelele ka prantsuse, vene, saksa ja eesti keelt.

Gibson arvas, et just keelte õppimine ja erinevate kultuuridega varases eas kokkupuude aitas kaasa tema teadlaskarjäärile ning selle eest on ta oma vanematele tänulik. „Kui reisin Inglismaale, siis seal räägib enamik inimesi ainult ühte keelt ja teise keele õppimine pole kohustuslik. Arvan, et see mõjutab aga nende mõtlemist ja sedagi, kui avatud on inimesed erinevatele ideedele ja mõtteviisidele,“ arutles Gibson.

Huvi Euroopa ajaloo vastu kasvas keskkoolis, kus teda inspireeris toonane ajalooõpetaja, kes rääkis noortele palju Vene impeeriumist ja Nõukogude Liidust. 2000ndate alguses õnnestus Gibsonil minna ajalooõpetaja korraldatud ekskursiooniga Venemaale Peterburisse. Reis avaldas talle sügavat muljet, mistõttu tahtis Gibson minna edasi õppima ajalugu ja kirjandust. Ta tõdes, et ei uurinud väga palju teiste erialade võimaluste kohta. Toona talle ajalugu lihtsalt meeldis ja nii otsustas seda teed jätkata.

Bakalaureuseõpingute jooksul andis loenguid Poola professor, kes rääkis Poola, Leedu ja Valgevene minevikust. „Kui keskkooli ajalootunnis räägiti lääneriikide, Saksamaa ja Venemaa ajaloost, siis ühtäkki oli neid riike rohkem, mida puudutati pigem vähem kui üldse, ja mis ei olnud minu nii-öelda mentaalsel kaardil,“ kirjeldas Gibson toonast vaimustust.

Samuti meenutas ta, et ajalugu osutus huvitavamaks kui kirjandus, sest isegi kui kirjandus tundus subjektiivne, siis ise ajalugu uurides tuli leida allikaid ja tõendeid, kuidas oma argumente toetada. 

Bakalaureuse õpingute ajal osales Gibson Daugavpilsi suvekoolis Lätis, mis innustas teda keskenduma just Balti regioonile. „Edasi õppisin Londoni Ülikooli kolledži ja Tartu Ülikooli ühisel magistriõppekaval. Seega teise õppeaasta 2014. aastal õppisin juba Tartus,“ rääkis Gibson. Praeguseks on ta Eestis veetnud juba päris pikka aega, sest pärast nelja-aastast doktorantuuri Itaalias, asus Gibson tööle Tartu Ülikooli.

Head mõtted sünnivad arhiivis

Alustavale ajaloolasele soovitab Catherine Helen Gibson pühendada aega lugemisele ja mõistmisele. „Lugeda tuleb palju. Enne ei saa aru, mis on juba tehtud ja mille uuega panustada, kui ei tea, mis on juba tehtud,“ sõnas Gibson. Samuti julgustab ta minema kohtadesse, nagu Tartu Ülikooli raamatukogu avatud hoidla, et leida raamatuid ja allikaid. Sealt võib leida midagi originaalset, mis sütitab uusi ideid, mida teised pole varem uurinud. Gibson seletas, kuidas huvitavad mõtted ja üllatavad uurimisteemad on ta avastanud just arhiividest.

Magistriõpingute ajal tegeles Gibson mälu-uuringutega, kirjutades Läti mälupoliitikast ning sellest, kuidas erinevad muuseumid Lätis esindavad Ida-Läti Latgale ajalugu. Erinevalt Liivimaa ja Kuramaa piirkonnast, millel oli sarnaselt Eestiga tugev saksa ja luteri kultuuriruumi mõju, kuulus Latgale piirkond Poola-Leedu vürstiriigi koosseisu, mis oli valdavalt katoliiklik. Seetõttu jäi seal ka saksa ja luterliku kultuuriruumi mõju tagasihoidlikumaks. Balti piirkonnaks kujunes see alles esimese maailmasõja järel.

„Mind huvitas, kuidas erinevad muuseumid käsitlevad seda minevikku. Uurisin muuseume Riias, Daugavpilsis ja Rēzeknes ning seda, kuidas need esindasid kohaliku piirkonna ajalugu. Lätis keskendutakse palju Riiale ja teised piirkonnad on poliitiliselt, aga ka majanduslikus investeeringus ja paljudes muudes asjades, saanud vähe tähelepanu. Seega mind huvitas, kuidas see peegeldub rahvuslikus ajaloomälus,“ selgitas Gibson.

Kuigi ajaloolane oli tol ajal muuseumite suhtes üsna kriitiline, on tema sõnul sellest ajast saadik üsna palju muutunud. „Viimase kümne aasta jooksul on tehtud jõupingutusi, et edendada näiteks kohalikku turismi ja kaasajastatud on muuseumide näitusi,“ selgitas ta.

Oma esimese monograafia „Geographies of Nationhood: Cartography, Science, and Society in the Russian Imperial Baltic“ (eesti k „Rahvusluse geograafiad: kartograafia, teadus ja ühiskond Vene impeeriumi Balti regioonis“) kirjutas Gibson enam kui seitsme aasta pikkuse uurimistöö tulemusena Venemaal, Eestis, Lätis, Valgevenes, Leedus, Poolas, Soomes, Saksamaal ja Ühendkuningriigis asuvates arhiivides ja raamatukogudes. Raamat käsitleb 19. sajandi kartograafiat, mil etnograafilised kaardid uue andmete visualiseerimise vormina saavutasid kiire populaarsuse. Gibson kirjeldas, et püüdis mõista, kuidas kujutati kaartidel rahvuslike kogukondade piire ning kuidas esmalt kujutletavad piirid muutusid pärast Esimest maailmasõda reaalseteks piirideks.

„Minu jaoks oli huvitav, kuidas vaimne piir muutub füüsiliseks piiriks. Kirjutasin oma raamatu viimases peatükis Valga-Valka juhtumist. See on paradigmaatiline näide, kus ühes linnas elasid eestlased, lätlased, venelased ja sakslased ning siis tõmmati piir läbi linna,“ rääkis ta.

Gibsoni sõnul kasutati ilusaid ja näiliselt informatiivseid kaarte erinevate etniliste, keeleliste ja religioossete kogukondade paiknemise kaardistamiseks. Aga kaardid polnud siiski kaugeltki neutraalsed – neist kujunesid kiiresti politiseerimise vahendid, mille abil arutleti identiteedi, lojaalsuse ja kuuluvuse üle. „See oli minu varasem uurimistöö ja osa sellest sündis küsimusest, kuidas on tehtud need kaardid, mida sageli näidatakse muuseumides või mida teadlased kasutavad oma PowerPointi esitlustes konverentsidel. Kes on kaarditegija? Kes rahastas kaarti? Millised olid selle ideoloogilised alused? Need olid küsimused, millele tahtsin alguses vastata,“ rääkis Gibson.

Kui ajaloolase esimene raamat käsitles kaartide ajalugu ja kaartide kasutusviise, siis möödunud suvel pälvis Catherine Helen Gibson Euroopa teadusnõukogult maineka 1,5 miljoni suuruse alustava teadlase uurimistoetuse. Selle toel uurib ta järgmise viie aasta jooksul 19. sajandi Romanovite impeeriumi rahvaste vastastikust abistamist ja heategevust ning kaartidel toodud piiride ületamist.

„Minu uus projekt seab mõnes mõttes kahtluse alla mõned asjad, millega ma esimeses raamatus tegelesin. Seal huvitas mind väga, kuidas rahvused tekkisid ja kuidas inimesed nägid end erinevatena. Kuidas näiteks Eesti rahvuslik ruum ja inimeste kujutlusvõime tekkisid, ja kus oli piir eestlaste ja lätlaste vahel,“ rääkis Gibson. Teadlane tõdes, et samuti seab ta kahtluse alla idee, et ajalugu saab käsitleda ainult erinevuste kaudu. „Selles projektis uurin solidaarsusi, mis tekkisid erinevate etniliste rühmade vahel erinevates Romanovite impeeriumi piirkondades,“ rääkis ta.

Gibson meenutas, et jõudis uurimisprojekti ideeni arhiive külastades, tellides sealsetest kataloogidest huvitavate nimedega toimikuid. „Tellisin palju juhuslikke faile ja üks neist käsitles Eesti annetusi Kesk-Aasiasse, kus oli toimunud maavärin. Mõtlesin, et siin võib olla midagi huvitavat edaspidi uurimiseks. Tellisin teisi faile ja sain aru, et neid juhtumeid oli palju,“ seletas Gibson. „Mõnikord lihtsalt komistad arhiivis asjade otsa,“ lisas ta.

Kudumine ja liikumine seljatavad stressi

Catherine Helen Gibson annab lisaks oma teadustöö tegemisele Johan Skytte poliitikauuringute instituudis loenguid, mis on seotud sotsiaalteaduste metoodika ja meetoditega. Gibson rääkis, et talle meeldib õpetada ja teha koostööd üliõpilastega.

Eriti naudib ta just seminaride läbiviimist, sest õpetamiseks on vajalik pidev eneseareng ja õppimine. Üliõpilastega erinevatel teemadel arutamine soodustab ka ise teemadega kursis olemist. „Peaaegu igas tunnis saan mingi uue idee. Meie üliõpilastel on erinevad taustad ja nad on üsna motiveeritud, näiteks võivad nad olla riigist, mida parasjagu käsitleme,“ rääkis Gibson.

Teadlase elu võib olla tema sõnul üsna üksildane. Üliõpilastega suheldes saab ta sütitavaid ideid ja energiat – see hoiab üleval ka tema enda indu. Tudengitel soovitab ta olla avatud erinevatele teemadele, sest teadusmaailmas on tööturg keeruline. „Enda kogemuse najal tegin magistrikraadi sotsiaalteadustes, doktorikraadi ajaloos ja järeldoktorantuuri teoloogias ja usuteadustes, kus töötasin mõnda aega religiooni- ja kirikuajalooga, ning nüüd olen poliitikauuringute instituudis. Teadlasena peate olema valmis pidevalt õppima ja tegema üsna palju erinevaid asju,“ seletas ta.

Lisaks pingelisele teadustööle ja lektori ametile meeldib Gibsonile vaba aega veeta aktiivselt, näiteks käia jõusaalis või jooksmas. Kuna teadlase töö nõuab pikka aega arvuti taga istumist, loob see mõnusa vahelduse.

Samuti meeldib Gibsonile kududa ja endale ise riideid teha. „Leian, et see on midagi, mis on meditatiivne ja pakub rahuldust, sest silmapilkselt on tulem näha. Teadusmaailmas on paljud asjad väga aeglased. Artikli kirjutamine võib võtta aastaid. Seega on tore, kui on hobi, kus näen tulemusi kohe. Arvan, et see aitab stressi vastu,“ rääkis Gibson. Lisaks meeldib talle aega veeta looduses, suviti matkata ja telkida Setomaal, kuhu ta on sõpradega tihti sattunud.