Berit Kivisaar: Euroopa õpingute eriala kui Tartu Ülikooli salajane pärl

Õpingute algus

Pärast 2021. aasta suvel Tallinna Ülikoolis eesti filoloogia eriala lõpetamist seisin valiku ees. Teadsin, et soovin kindlasti järgmises õppeastmes edasi õppida, kuid ei teadnud veel, kus. Esitasin kokku neli avaldust: kaks Tallinna Ülikooli keele- ja tõlkeerialadele ning kaks Tartu Ülikooli. Üks soovitud suundadest oli tõlkeõpetus, teine Euroopa õpingud. Esimene olnuks loogiline jätk, viimane aga järsk suunamuutus. Nii ma istusin kaks suve tagasi SAIS-is ja mõtisklesin, mida võtta, mida jätta… Sain aru, et on aeg valida see kõige hirmutavam. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läksin õppima keeletoimetamist ja tõlkimist just selle mõttega, et ühel päeval mõnesse Euroopa Liidu institutsiooni jõuda. Kätte jõudiski hetk oma võimalusi laiendada: alati ei pea tegema loogilisi ja turvalisi valikuid.

Beriti suurim soovitus: lugege infokirja!

Õpingute algusest peale ei kahelnud ma oma otsuses kordagi. Suure tänu võlgnen sellele, et lugesin ülikooli infokirja. Kohe esimesel semestril avanes võimalus reisida Strasbourgi üritusele EYE (European Youth Event). Pärast seda oli igas loengus hulga lihtsam mõista, milliste uste taga ja kuidas Euroopa Parlamendis töö päriselt käib. Natuke aega hiljem kandideerisin taas pärast infokirja lugemist Euroopa Liidu ja Balkani noortefoorumile Itaaliasse. Igast EL-i riigist valiti välja kaks esindajat ja igast Balkani riigist neli. Minul õnnestus samuti valituks osutuda ja nii veetsin nädala Roomas, kus kohtusime nii Itaalia välisministri kui ka Euroopa Komisjoni asepresidendiga. Loomulikult oli aga ürituse suurim väärtus tutvused: nüüd on mul igas Euroopa riigis keegi, kellega ühendust võtta. Suvekuudel õnnestus töötada nii rahvusvahelisel Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute aastakonverentsil kui ka teha kaugtööna koostööd Iisraeli Tel Avivi Ülikooli professoriga, kellega uurisime valitsuse jõupingutusi rahvusvähemuste lõimimisel.

Õpingute olulisim osa – inimesed

Õpingud möödusid nii meeldivalt suuresti tänu inimestele. Olen alati tuttavatele rääkinud, et Skytte instituudis saab rahvusvahelise kogemuse oma kodumaal. Välistudengeid on 50% ja töötajate seas on protsent samuti ülikooli kõrgeim: 30%. Minu kursuse juhendaja oli pärit Itaaliast, õppejõud nii Saksamaalt, Lätist kui ka USA-st. Õpe oli tipptasemel: teiste hulgas olid meie õppejõud nii president Toomas Hendrik Ilves kui ka praegune haridusminister Kristina Kallas. Just Kristina Kallase ja minu magistritöö juhendaja Alar Kilbi kursused andsid mulle tõuke liikuda edasi just haridusmaastikule. Meie kursusel oli ligi 15 eri tausta ja huvidega inimest, see tegigi õpingud nii eriliseks. Üht paelus rohkem julgeolekupoliitika, teist teaduspoliitika; kedagi huvitas rohkem EL-i õigus, teist aga majandus. Nii saimegi üksteise teadmisi täiendada. Loengud olid väga mitmekülgsed tänu sellele, et meie vaated ja taust erinesid.

Lõpetasin nominaalajaga, kuid veetsin Tartus vaid aasta

Olen Tallinna tüdruk ja esimesel kursusel õnnestus mul mõnel korral reedest pühapäevani Tartus kohapeal käia, aga õppeaasta keskel kimbutasid meid ikkagi koroonapiirangud. Kuidagi läbisin aga esimesel aastal ligi 150% ettenähtud ainetest, mis tähendas, et teine aasta möödus veidi lihtsamalt. Nii õnnestuski veeta aega nii Rootsis, Norras, Prantsusmaal kui ka pikemalt Itaalias. Nimekirja pidi lisanduma ka USA, aga koduigatsus tikkus peale ja soovisin kindlalt nominaalajaga lõpetada. Muuseas õnnestus Uppsala Ülikooli samuti õppima minna tänu sellele, et hoidsin end infokirjadega kursis. Seal veetsin mitu nädalat suveülikoolis, mis oli hindamatu väärtusega kogemus. Edasi kolisin sügiseks elama Itaaliasse, kus osalesin programmi „Erasmus+“ kaudu õpirändes Genova Ülikoolis. Vahepeal käisin programmi „Erasmus+“ koolitustel ka Norras ja Prantsusmaal, kummaski veetsin ligi 10 päeva. Kuigi oleksin saanud õpingutega jätkata ka Itaalias või minna USA-sse, otsustasin viimaseks semestriks koju tulla.

Elu pärast ülikooli lõpetamist

Nüüd ootab aga ees elu esimene sügis, kus ma kooli ei lähe. Kevade alguses olin veel kahevahel, kas jätkata kohe doktorantuuris või võtta hetkeks ikkagi õpingutest paus. Teadsin, et mõlemad valikud on ühtviisi keerulised. Doktorantuuri ei saa alahinnata, samas on harjumatu ka „lihtsalt“ ja „ainult“ tööl käia. Kahtlemata saab sügis olema põnev, sest 1. septembril alustab koos minuga teekonda 5. klass, kellele on mul au olla klassijuhatajaks. Õpetajatööd olen õpingute kõrvalt teinud juba mitu aastat, kuid nüüd saan täielikult pühenduda ainult eesti keele ja kirjanduse õpetamisele. Elukestev õpe on minu jaoks üks olulisematest väärtustest. Kuna sügisel ei saa ma ise tudeng olla, siis annan parima, et minu kirg jõuaks õpilasteni. Praegu pakin kohvrit järjekordse projekti jaoks: järgmised kaks nädalat veedan taas programmi „Erasmus+“ koolitusel Rootsis. Muidugi on kahju, et mul enam tudengistaatust ei ole, kuid usun, et kohtume mõnes õppeastmes jälle, armas Tartu Ülikool – minu alma mater!

Kõik seiklused, võimalused ja teadmised on saanud teoks tänu maailma parimale instituudile. Soovin südamest tänada Johan Skytte poliitikauuringute instituudi inimesi – õppejõude, töötajaid, kursusekaaslasi –, tänu teile usun, et kõik on võimalik!