Mis on väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised ja kuidas need parandaksid Eesti vaimset tervishoidu?
Teadlikkus vaimse tervise teemadest ja erinevatest vaimse tervise probleemidest on tõusnud varasemaga võrreldes märkimisväärselt. Võib arvata, et kõrgendatud huvi ja vajadus selle teema vastu on tulenenud COVID-19 pandeemiast ja kaugtöö populaarsuse kasvust, pluss sotsiaalmeedias aktiivselt jagatavatest kogemustest. Ei saa mainimata jätta ka tõsiasja, et teemaga on praeguseks ajaks tehtud ka korralikku teavitustööd. Mäletate veel ehk ka pandeemia ajal levinud vaimse tervise kampaaniaid, nagu näiteks "Oma murega ei pea olema üksi", mis juhatab Peaasi.ee leheküljele. Peaasi.ee, lahendus.net, vaikuseminutid.ee, enesetunne.ee, tarkvanem.ee on osad mitmetest erinevate ettevõtmiste lehekülgedest Eestis, mis üritavad vaimse tervise tuge muuta abivajajatele kättesaadavamaks, loomulikumaks ja vähem häbiväärseks. Sellised algatused on äärmiselt olulised sammud vaimse tervishoiu parandamise suunas, aga ometi võiksid selle osas asjalood Eestis palju paremad olla. Kas poleks tore, kui Sinu vajadustele vastav professionaalne vaimse tervise abi oleks kättesaadav, kvaliteetne ja õigeaegne igaühe kodukohas? Hea uudis on, et töö sellise süsteemi suunas on juba praegu käimas. Ja RAKE on sellega seoses viinud läbi uurimuse, mille alusel töötati Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonnale välja soovituslik arenguprogramm vaimse tervise abi süsteemi edendamiseks Eestis. Siit saab vaadata uurimust tutvustavat üritust!
Sotsiaalministeeriumi tellimusel viis 2022. aastal Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus (RAKE) läbi uuringu välisriikide väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste rakendusmudelitest. Uurides Inglismaal, Belgias ja Soomes toimivaid vaimse tervise abi süsteeme, loodi vastav kohandatud visandlik mudel Eestis astmelise vaimse tervise abi arendamiseks.
Mis aga on need "väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised"? Need on sisuliselt erinevad teaduspõhised vaimse tervise abi vormid, mis leiavad ühel või teisel moel oma tee abivajaja ellu nii et nendega kaasneb mingi positiivne muutus tema vaimses tervises. Sõna „sekkumine“ võib mõjuda siin liiga jõuliselt, kuna tegemist on lihtsalt vajaliku teaduspõhise psühholoogilise abi vormiga (nt tugigrupp, teraapiaring, nõustaja vms), mis peaks jõudma sujuvalt selleni, kellel seda vaja on. Põhilised märksõnad siinjuures ongi teaduspõhisus ja kättesaadavus, aga tähelepanu väärib ka just see vähene intensiivsus. Mida see tähendab? Vaimse tervishoiusüsteemi korraldus, mis võtab enda hõlma alla ka väheintensiivsed vaimse tervise abi vormid, saadaks välja signaali, et oma muredega tegelemiseks ei pea ootama, kuni olukord muutub kriitiliseks (ehk kus asjakohane abi ongi juba kõrgema intensiivsusega tervishoiutöötajate poolt pakutavad teenused). Väheintensiivsete sekkumistes pakkujate näol ei pea aga olema tegemist tervishoiutöötajatega, vaid väljaõppinud spetsialistidega, kes on varustatud just õigete oskuste ja teadmistega, et rahuldada paljude inimeste vaimse tervise muresid enne nende süvenemist ning intensiivsema sekkumise vajamist. Kui on loodud läbimõeldud, sidus süsteem, mille kaudu saab inimene jõuda just tema vajadustele vastava vaimse tervise abini, võiks sellises ühiskonnas elav inimene tunda end ka turvalisemalt ning olla abi küsimisel julgem ning saada oma vajadusele vastavat abi õigeaegsemalt. See leevendaks ka probleemi, et praegu pöördutakse abi poole alles murede süvenedes, mistõttu on kõrgema taseme abi ehk kliiniliste psühholoogide ja psühhiaatrite ooteajad 5-6 kuud pikad. Vaimse tervise astmelise abi mudeli loomine ja rakendamine tähendab seega ideaalis ka vaimsest tervisest teadlikumat (ja võib-olla ka vähem ärevat ja rohkem elutervet) rahvastikku.
Eestis on tegelikult juba praegu ka väheintensiivseid psühholoogilise abi sekkumisi kasutatud ja katsetatud. Näiteks hiljuti avaldas EKA ja Tervisekassa arendusprojekti „Kogukondlik hoolitsus: eakaaslaste tugirühm noortele täiskasvanutele“ tulemused, mille raames kujundati välja seansid eakaaslaste tugigrupiga. Need hõlmasid endas kohalolu harjutussessioone, joogat, juhendamist ärevusega toimetulemisel, tänavakunstiga tegelemist, unehügieeniga tegelemist ja ürituste korraldamist. Selline väiksema intensiivsusega sekkumine (kokku kolm seanssi kogukonnakeskuses) leidis asjaosalistelt positiivset tagasisidet: noortele meeldis tegevuste kaudu lõõgastuda, kuna nad ei tundnud ennast survestatuna; nad said seanssidelt positiivse meeleolu laengu ja suurema kuuluvustunde. Siiski on praegu sarnaste sekkumiste kohta info Eestis killustunud, puudub süsteemne ülevaade olemasolevatest sekkumistest ja seega pole ka teada, kuidas ja milliseid neist laiemalt pakkuma hakata.
Oma läbiviidud uuringule toetudes pakkus RAKE Sotsiaalministeeriumile soovitused ja mudeli, kuidas muuhulgas just näiteks selliseid väheintensiivseid psühholoogilisi sekkumisi Eestis süsteemsemalt, laiemalt ja kontrollitumalt pakkuma hakata. „Selleks, et astmelist vaimse tervise abi Eestis paremini pakkuda ning seejuures laiendada ja parandada väheintensiivsete sekkumiste kättesaadavust üle riigi, on esmalt vaja luua seda kõike juhtiv ja koordineeriv keskne struktuuriüksus,“ ütles uuringu juht RAKE projektijuht-analüütik Kerli Ilves. Kui praeguses seisus puudub erinevate vaimse tervise abi sekkumiste vaheline infovahetus ning reguleerimata on ka abivajaja liikumine erineva intensiivsusastmetega sekkumiste vahel, siis RAKE välja pakutud mudeli järgi oleks edaspidi astmeline vaimse tervise abi keskselt reguleeritud, toimuks tihedam võrgustikutöö, kvaliteedi ja tulemuslikkuse kontroll ning inimest toetataks just tema vajadusele vastava teenuseni liikumisel. Rõõm on see, et Sotsiaalministeerium on RAKE soovitustele tuginedes selle protsessi ka algatanud ning käesoleva aprilli jooksul kutsutakse vastav juhtrühm kokku. Lootus on, et liigume Eestis edaspidi jõulisemalt kättesaadava ja laiaulatuslikuma vaimse tervise abini, mis tähendab, et vaimse tervise muredega on tulevikus kergem ja ahvatlevam aegsasti tegelema hakata. Tulemuseks oleks Eesti inimeste seas vähem vaimseid kriise, mis omakorda tähendab, et tervishoiusüsteemi saaks kulutõhusamalt majandada ning meie ühiskond oleks vaimselt tervem ja tugevam.
