Konflikte kiputakse lahendama eeskätt sõdadega
Vaidlustatud territooriumite puhul on rahulepingute sõlmimine keeruline – harva joonduvad püsivaks rahuks hädavajalikud tingimused, osapoolte huvid ja valmisolek. Seda võimaluste akent on veelgi soodsamate olude ootuses kerge mööda lasta, misjärel uue „küpse“ hetke saabumiseni võib minna aastakümneid. Enamasti tammuvad osapooled edasi mööda hästi sissetallatud radu, milles nägemused sobivast lahendusest kuidagi ei ühti ning kõigil osapooltel on ridamisi fakte ja tõlgendusi rahvusvahelisest õigusest, territoriaalsest terviklikkusest, rahvaste enesemääramisõigusest ja ajaloolisest kuuluvusest, mis just nende õigust peaks toetama.
Eiki Berg ja Shpend Kursani proovivad oma 2022. aastal ilmunud raamatuga „De Facto States and Land-for-Peace Agreements: Territory and Recognition at Odds?“ sellesse debatti sekkuda pragmaatilisema nurga alt: ehk tasuks tunnustamata riikidel ja emamaadel kaaluda osalist maadevahetust, piiride muutmist või rahvastiku ümberpaigutamist viisil, mis vähendaks nende inimeste hulka, kes on justkui vale katuse all? Ehk õnnestuks nii vältida suuremat vägivalda ja konfliktide taaspuhkemist, mida näeme täna nii Serbia-Kosovo suhetes kui Mägi-Karabahhis? Nendel teemadel arutlesid Shpend Kursani ja Eiki Berg 5. oktoobril toimunud seminaris.
Territoriaalsed vaidlused kerkivad esile juhtudel, mil mingil alal elab kriitiline hulk inimesi, kelle identiteet ei sobitu vastava riigi üldiste tingimustega (poliitiline kord, kuuluvus, identiteet). Tekib olukord, kus need inimesed peaksid sellest piirkonnast kas lahkuma või riigist lahku lööma. Kui valitakse teine tee ja suudetakse luua uus, kuid enamasti tunnustamata riik, võib lisaks tekkida ka olukordi, kus lahkulöönud riiki jääb elama piisav hulk endise emamaa põhirahvuse esindajaid, kes uue riigi toimimist takistavad. Mõnedel juhtudel, nagu näiteks Abhaasias või Kosovos, on lõviosa sellistest elanikest koondunud enam-vähem selgelt piiritletavasse geograafilisse piirkonda, vastavalt Gali regiooni ja Põhja-Kosovosse, mis avab teoreetiliselt võimaluste akna rahuks nende territooriumite vahetamise ja piiride muutmise kaudu.
Samas on riikide esmaseks impulsiks sageli püüd lahendada konflikte sõjaga. Kui (mitmekordse) sõjaga oma eesmärke ei saavutata, alles siis proovitakse rahumeelsemaid meetodeid. Kuid sõda toob paratamatult kaasa ka kannatusi ja inimohvreid ning kui üks pool kindlalt peale jääb, võib sellega kaasneda etniline puhastus või siis endiste elanike massiline põgenemine piirkonnast, nagu näeme Mägi-Karabahhis. Miks võiks siiski kaaluda piiride nihutamist enne kui sellise lahenduseni jõutakse? Sellepärast et rahumeelne etniline puhastumine on alati parem kui vägivaldne etniline puhastumine, nagu on öelnud Georgetowni ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Charles Kupchan. Teisisõnu – poliitiline lahutus ja etniline eraldatus võiks olla üks arvestatavaid viise, kuidas konflikte lahendada.
Kui arutelu käigus tõdeti, et Mägi-Karabahhi konflikti võib nüüd lugeda lõppenuks – pea kogu armeenlastest elanikkond on piirkonnast põgenenud ja Mägi-Karabahhi võimud on teatanud de facto riigi laialisaatmisest 2023. aasta lõpuks –, siis Kosovo-Serbia teemal arutledes väljendas Shpend Kursani siiski pessimismi rahumeelse lahenduse võimalikkuse osas. Tema arvates on rünnak Kosovo vastu vaid aja küsimus. Eiki Berg jäi siinkohal eriarvamusele, leides, et sõda võiks ära hoida kas või strateegiline kalkulatsioon, et tervet Kosovo territooriumi on raske ära võtta, veel enam aga selle pea 2 miljonit elanikku pikalt kontrolli all hoida.
Kuigi Iisraeli-Hamasi vaheline konflikt puhkes pärast selle seminari toimumist, on see ehk parim näide, kui katastroofiliseks võib osutuda tõsiseltvõetavate kompromisslahenduste otsimise edasilükkamine. Nende lahenduste otsimise käigus peaks julgemalt lauale tooma erinevaid rahumeelseid ideid, iseäranis juhtudel, kus konfliktid jäävad näiliselt külmutatud olekus aastakümneteks vinduma. Paraku kipuvad sellised ettepanekud jääma suuresti akadeemikute, üksikute poliitikute või kodanikuühiskonna aktivistide pärusmaaks – konfliktide osapooled kipuvad jääma ootama oma „parimat võimalust“.
