Inimeste terviseharitus vajab süsteemset tuge 

Tervise hoidmiseks on vaja terviseharitust ehk oskust leida, mõista ja kasutada tõenduspõhist terviseinfot ning orienteeruda tervishoiusüsteemis. Sotsiaalministeeriumi tellimusel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuses (RAKE) valminud uuringust selgus, et terviseharituse toetamisel on oluline süsteemne lähenemine – alates sellest, et tervishoiutöötajad suhtleksid inimesega arusaadavas keeles, ja lõpetades sellega, et riiklikus õppekavas ja töökohtadel pöörataks terviseharitusele rohkem tähelepanu.

Uuringu juhi, RAKE projektijuht-analüütiku Kerli Ilvese sõnul on inimesel endal sageli võimalik oma terviseseisundi jaoks palju ära teha – muuta oma toitumis- või liikumisharjumusi, märgata muutusi oma tervisenäitajates, otsida abi ja infot õigel ajal ja õigest kohast. Kõik see võib aidata vältida või edasi lükata haigestumist või krooniliste haiguste ägenemist. „Praegu on reaalsus nii Eestis kui ka mujal aga see, et inimesed ei tea, kuivõrd mängib krooniliste vaevuste väljakujunemises rolli nende endi tervisekäitumine, ega oska oma käitumist vastavalt kohandada. Raskusi võib valmistada nii usaldusväärse terviseteabe saamine kui ka selle kasutamine terviseotsuste tegemisel. Kui anname inimesele paremad võimalused oma tervisekäitumist juhtida, anname talle ka võimaluse end aidata,“ ütles Kerli Ilves.  

Terviseharitust toetava meetme näitena tõid uuringu autorid esile näiteks lihtsa ja arusaadava sõnavara kasutamist tervishoiutöötajate ja inimeste vahelises suhtluses. Motivatsiooni aitaks suurendada ka konkreetse inimese vajadustest lähtuvate soovituste jagamine. „Selleks, et inimene oma tervisekäitumist muudaks, peab ta tervisealast infot ja soovitusi esmalt päriselt mõistma ja need omaks võtma,“ lisas Ilves. 

Uuringu autorid leiavad, et Eestis peaks alustama terviseharituse taseme mõõtmisega. „Oluline on mõõta rahvastiku terviseharituse taset, kasutades selleks hoolikalt valitud mõõdikut. Edaspidi peaks juba sekkumismeetmete kavandamisel planeerima nende tulemuslikkuse regulaarset mõõtmist konkreetsete indikaatoritega,“ selgitas Ilves. Tema sõnul peaks terviseharituse taset tõstma kogu inimese elukaare vältel ja mitte ainult tervishoiusüsteemis. „Sellele tuleb pöörata rohkem tähelepanu nii riiklikus õppekavas, erineva taseme haridusasutustes kui ka töökohtadel. Oluline on, et terviseharitust toetavad tegevused oleksid eri asutuste vahel koordineeritud ning avalikkusele mõeldud teaduspõhine ja kontrollitud terviseinfo arusaadavalt märgistatud,“ sõnas Ilves.

Eesti rahvastiku tervise arengukavas aastani 2030 on seatud eesmärgiks pikendada Eesti inimeste oodatavat eluiga ja tervena elatud eluaastaid ning vähendada tervisealast ebavõrdsust. Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juhataja Kersti Esnari sõnul peab nende eesmärkide saavutamiseks parandama inimeste teadmisi ja võimekust teha teadlikke terviseotsuseid. „Jätkame arutelusid Tervise Arengu Instituudi, Eesti Haigekassa ja teiste asutustega, et leppida kokku põhimõtted ja edasised tegevused Eesti elanikkonna terviseharituse taseme parandamiseks,“ selgitas Kersti Esnar.

Uuring annab kolme krooniliste haiguste rühma – südame-veresoonkonnahaiguste, vaimse tervise probleemide ja metaboolsete häirete – näitel ülevaate tõenduspõhistest terviseharitust parandavatest meetmetest. Need on nii Eestis kui ka mujal tervishoiusüsteemi enim koormavad haigused, mille kulgu mõjutab inimese tervisekäitumine märkimisväärselt. Lisaks kirjeldatakse Soome, Hollandi ja Saksamaa kogemusi ja antakse soovitusi edasiseks terviseharituse edendamiseks Eestis. 

Uuringu „Tõenduspõhiste sekkumiste rakendamisvõimalused koos mõju hindamisega terviseharituse parandamisel Eestis“ eesmärk oli analüüsida ja kirjeldada tõenduspõhiseid terviseharituse parandamise meetmeid ning teha ettepanekuid nende rakendamiseks Eesti tervishoiusüsteemis.