„Demokraatia käekäigust meil ja mujal“
Lugupeetud rektor, austatud linnapea, audoktorid ja värsked doktorid, armsad külalised, hea ülikoolipere!
Olen väga tänulik võimaluse eest jagada teiega tänasel olulisel päeval mõningaid mõtteid demokraatia käekäigust ja rahvusülikooli rollist demokraatia toetamisel.
Demokraatia on üks meie põhiväärtustest. See on poliitilise elu korraldamise printsiip, mis on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduses. Meie ajalugu arvestades ei ole demokraatia lahutatav vabaduse ja enesemääramise ideest ja ideaalist – saame olla vabad vaid siis, kui kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, kui rahvas võtab kanda kohustused ja vastutuse, mis kõrgeima võimu kandmisega kaasnevad. Demokraatia on mehhanism, mille abil kujundame riigi ja rahvana oma olevikku ja tulevikku, aga demokraatia ka määratleb meid. See ütleb midagi väga olulist selle kohta, kes me oleme, kes on meie sõbrad ja liitlased maailmas, millisesse väärtuskogukonda ja kultuuriruumi me kuulume.
Demokraatiast on oluline mõelda ja kõnelda, sest demokraatia ei ole tänapäeva maailmas iseenesestmõistetav – õigupoolest on ta täna vähem iseenesestmõistetav kui 20 või isegi 10 aastat tagasi. Demokraatia on silmitsi tõsiste sisemiste ja väliste ohtudega, demokraatia on valitsusvormina üha enam vaidlustatud, demokraatiale pakutakse mitmesuguseid autoritaarseid ja mitte-liberaalseid alternatiive, demokraatia mõistet püütakse tähendusest tühjaks teha, demokraatia pähe serveeritakse mitut sorti silmamoondust. Demokraatiat rünnatakse. Käesoleva aasta 24. veebruaril läks autoritaarne agressorriik uue hooga kallale oma naabrile, eesmärgiga kukutada demokraatlikult valitud valitsus. Selles Euroopa viimase kolmveerandsajandi suurimas sõjas kaitsevad Ukraina ja tema liitlased mitte ainult Ukraina iseseisvust, vaid ka reeglitepõhist maailmakorda ja demokraatiat.
USA mõttekoja Freedom House andmetel elab demokraatlikult valitsetud riikides tänapäeval kõigest 20% maailma rahvastikust. 38 protsenti elab mitte-vabades riikides, see on kõrgeim osakaal alates 1997. aastast. Üleilmses plaanis on demokraatia olukord 16 aastat järjest halvenenud. Demokraatia mõranemise ja väsimise märke ja uusautoritaarsuse esiletõusu näeme nii Euroopas kui Ameerikas, Aasias ja Aafrikas, nii riikides, mis on demokratiseerunud võrdlemisi hiljuti, kui ka pika ja auväärse demokraatiatraditsiooniga riikides. Tormituultes on kõikuma löönud isegi demokraatia üleilmsed ja piirkondlikud lipulaevad: vaatlejatele teeb tõsist muret USA demokraatia tulevik, sealhulgas küsimus, kas 2024. aasta presidendivalimised kulgevad õiguspäraselt ja rahumeelselt. Enam kui miljardise elanikkonnaga India, mida on seni peetud maailma suurimaks demokraatiaks, liigitub Freedom House’i klassifikatsioonis sel aastal esmakordselt osaliselt vabade riikide hulka.
Demokraatia-aate mõju ja kandepind on tihedalt seotud rahvusvahelise poliitikaga. 19. ja 20. sajandi kolm suurt demokratiseerumise lainet said tõuke suurriikide vaheliste jõuvahekordade kiirest ümberkujunemisest. Kontekstis, kus lääs on kaotamas juhtpositsiooni maailmas ja esile kerkivad uued jõukeskused, küsitakse üha sagedamini, kas liberaalne maailmakord, millele pandi alus Teise maailma sõja järel ja mis peale Külma sõja lõppu tugevnes ja laienes, jääb püsima. Liberaalne maailmakord põhineb kolmel sambal: majanduse avatus, multilateraalsed institutsioonid ja reeglid, ning kolmandaks, liberaalne demokraatia. Mitmed mõjukad mitte-lääne riigid nopiksid sellest võrrandist kaks esimest väärtust, kuid jätaksid kõrvale kolmanda. Kas liberaalse maailmakorra taburet kahel jalal ka püsti püsib ja kui hästi selline konstruktsioon suudab tagada ja toetada rahu, on täna teadmata.
Enam kui kolmkümmend aastat peale Nõukogude Liidu lagunemist peame tõdema, et ajaloo lõpp, mida 1989. aastal kuulutas ameerika ühiskonnateadlane Francis Fukuyama, ei saabunud või vähemalt on selle kohalejõudmine määramata ajaks edasi lükkunud. Läänelik liberaalne demokraatia ei muutunud universaalseks, sellest ei saanud inimkonna ideoloogilise arengu lõpp-punkti. Ida-euroopas ja endise NL aladel on tänapäeval vaid kuus riiki, mida loetakse konsolideerunud demokraatiateks. Need on Tshehhi vabariik, Slovakkia, Sloveenia, Eesti, Läti ja Leedu. Mitmed selle piirkonna riigid on kukkunud hübriidrezhiimide ehk pooldemokraatiate ridadesse, paljudest endistest nõukogude vabariikidest on saanud kinnistunud autokraatiad.
Nagu öeldud, ilmutab demokraatia väsimuse ja segaduse märke ka pika demokraatiatraditsiooniga lääne ühiskondades. Poliitilise osaluse ja hoiakute uurijad panid juba 1990te teises pooles tähele, et paljudes arenenud demokraatiates oli usaldus poliitiliste institutsioonide suhtes hakanud kahanema ja valimisaktiivsus langema. Kodanikud võõrandusid erakondadest, kasvas rahulolematus, sagenes ja süvenes protestikäitumine. Algul arvati, et varasemast haritumad ja informeeritumad valijad on lihtsalt kriitilisemad ja ootavad oma valitsejatelt ja erakondadelt rohkemat. Ajapikku on selgeks saanud, et küsimus ei ole pelgalt selles, et valijad on ‘kriitilised ja nõudlikud demokraadid.’ Mitmel pool on kõikuma löönud kodanike usk sellesse, et demokraatia on parim valitsemisviis. Kasvanud on toetus mitmesugustele autoritaarsetele alternatiividele. Ka Eesti ühiskonnas ei saa rääkida demokraatia täielikust hoiakulisest kinnistumisest: viimase üleilmse väärtusuuringu kohaselt leidis Eestis 17% vastanutest, et oleks hea või koguni väga hea mõte, kui riiki valitseks tugev juht, kes ei pea parlamendi ja valimistega jändama. Võrduseks: killustunud parteisüsteemiga Lätis oli samal arvamusel koguni 48% vastanutest, Soomes 15, Ungaris 21 % vastanutest.
Viimasel kümnendil on palju räägitud populistide ja äärmuslaste esiletõusust, selle nähtuse põhjustest ja tagajärgedest. Populism on ühendatav mitmete erinevate ideoloogiatega, nii vasakpoolsete, parempoolsete kui tsentrisse kuuluvatega. Populismi määratleb arusaam, et ühiskond jaguneb kahte vastanduvasse leeri: ühel pool on sisemiselt ühtne, hea ja õige rahvas ja teisel pool korrumpeerunud eliit. Populistid väidavad, et poliitika peab olema rahva üldtahte väljendus ja pakuvad iseennast rahva nimel kõnelema ja ‘rahva tahet’ ellu viima. Euroopas on murettekitavaks suundumuseks parempoolse populismi peavoolustumine. Parempopulistide võimulolek seostub kodanikuvabaduste ja poliitiliste õiguste piiramise, vabakonna nõrgenemise, korruptsiooni kasvu ning meediavabaduse kahanemisega.
Teine trend, millest viimasel ajal palju räägitakse, on poliitiline polariseerumine, ühiskonna lõhenemine teravalt vastanduvateks leerideks. Polariseerumine on ohtlik, sest see õõnestab demokraatlikke institutsioone ja nõrgestab neid norme ja sidemeid, mis ühiskondi koos hoiavad ja ühiselu võimalikuks teevad. Polariseerumise risk on eriti suur kaheparteisüsteemiga riikides, samuti ühiskondades, kus sotsiokultuurilised ja poliitilised eraldusjooned – näiteks keel, rahvus, usk, sotsiaalmajanduslik staatus ja ideoloogia -- kattuvad. Lõhestumisel on kalduvus iseend taastoota. Seetõttu on sügavalt lõhestunud ühiskondi raske tervendada.
Liberaalse demokraatia kriisil on palju erinevaid põhjusi mitmel eri tasandil. Nimetan siinkohal vaid mõned märksõnad: kiired ühiskondlikud muutused, ühiskonna kasvav keerulisus, mitmesugused kriisid ja nende koosmõjud, üleilmastumine ja regionaalne lõimumine, digiajastu ja uued suhtlus- ja teabekanalid, väärinfo ja propaganda levik, geopoliitilised vastasseisud ja demokraatiavastaste jõudude edukad strateegiad ja narratiivid.
Head kuulajad, tulgem tähtsaima küsimuse juurde: mida teha? Mida teha, et demokraatia püsiks ja õitseks nii meil kui mujal? Selge on, et võluvitsa või imeravimit ei ole, ühte kõigile sobivat retsepti ka mitte. Demokraatia vaevuste põhjused on riigiti ja piirkonniti erinevad. Vaja on täpseid diagnoose ja sobivat ravi. Igal juhul on väga oluline kaitsta ja kindlustada vabu ja ausaid valimisi, tagada, et valimised viiakse läbi õigeaegselt ja reeglitekohaselt – seda ka pandeemia või kriiside kontekstis -- ja maandada riske, et keegi võiks valimistesse sekkuda või valeinfot levitades õõnestada usku valimiste õiguspärasusse. Kuid see on vaid üks paljudest ülesannetest. Sama oluline on tegelda õigusriigi ja vaba meedia kindlustamisega ja vabakonna võimestamisega. Valeinfole, populismile, ühiskonna lõhestamisele ja autokraatlikule agressioonile tuleb vastu astuda. Demokraatia arendamisel ja kindlustamisel tuleb teha rahvusvahelist koostööd.
Oluline on meeles pidada, et demokraatia tervendamise sildi all võidakse ajada hoopis muud asja. Viimases Sirbis kirjutab hea kolleeg, ajaloolane Liisi Veski väga huvitavalt sellest, kuidas möödunud sajandi 20tel ja 30tel aastatel sillutas nii Eestis kui Poolas autoritaarsele riigipöördele teed demokraatia tervendamise ja kaitsmise retoorika ja rahva ühtsuse ja üld-huvi rõhutamine. Nagu toona, nii ka nüüd peame endalt küsima: kui keegi kõneleb mingist uut tüüpi, tõelisest demokraatiast, siis milles see tegelikult seisneb? Mõni väljapakutud ravi võib olla ohtlikum, kui tõbi, mida põetakse.
Austatud kohalviibijad, rahvusülikooli ülesanne on hoida ja toetada Eesti ühiskonna põhiväärtusi. Kuidas saaks rahvusülikool aidata kindlustada demokraatiat praegusel keerulisel ajal? 103 aastat tagasi ütles Eesti Vabariigi esimene haridusminister Peeter Põld Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamisel peetud kõnes, et rahvusülikooli loomisega “kindlustame endile kui rahvas oma iseseisva riikluse ja vaimlise elu huvides segamata tõeallikad,” mis “meid, esimeses joones meid peavad karastama ja jootma.” “Meie tahame kui rahvas vabalt ka oma aated valida, teiste määramata oma mõtted mõtelda, oma otsimistele vastused leida.”
Ma arvan, et karastavaks tõeallikaks olemine on ilus ja õige mõte, mida sobib rõhutada ka tänases kontekstis. Et püsima jääda ja kodanike toetust pälvida, peavad demokraatlikud rezhiimid valitsemisega edukalt toime tulema, seda kõikide kriiside, ohtude ja väljakutsete kiuste. Tänapäeva keerulises maailmas ei ole võimalik tulemuslikult valitseda, tuginemata teadusele ja tõenduspõhistele teadmistele. Rahvusülikooli ülesanne on pakkuda parimatel teadmistel põhinevaid vastuseid meie riigi ja ühiskonna jaoks olulistele küsimustele.
Mõistagi on rahvusülikool ka väärtuste kujundaja ja, nagu Peeter Põld eelnimetatud kõnes ütles, “rahvuslik kultuuri istandus.” Oma arengukavas on Tartu ülikool lubanud hoida ja arendada eesti keelt ja kultuuri ning edendada teadusi, mis mõjutavad eestlaste enesemääratlust ning kujundavad identiteeti. Ka nende ülesannete täitmisega aitab ülikool demokraatiat kindlustada: ei saa olla demokraatiat demoseta, poliitilise kogukonnata, mida seob meie-tunne, ühine identiteet. Selge ja jagatud arusaam sellest, kes me riigi, rahva ja ühiskonnana oleme ja kust me tuleme, aitab teha tarku valikuid ja säilitada ühtsustunnet ka keerulistes olukordades ja rasketel aegadel.
Austatud kuulajad, ma soovin, et ülikool oleks edaspidigi see karastav tõeallikas, mis kosutab neid, kes kasutavad oma demokraatlikke õigusi, vabadusi ja võimu Eesti rahva ja riigi ning kogu inimkonna hüvanguks.
Aitäh!
Piret Ehini kõne rahvusülikooli aktusel. 1.detsember 2022
