Autolembus ja metsaarmastus käivad Eestis käsikäes ehk Kuidas (mitte) liikuda kliimaneutraalse tuleviku poole

Eestlase postsovetlikust pärandist tulenev umbusaldus riigivõimu suhtes ja bensiiniga köetud armastus metsa vastu on osad mitmest kitsaskohast, mida arutleti ümarlaual „Estonia’s climate-neutral future? Developing a policy response to climate change“ („Eesti kliimaneutraalne tulevik? Kuidas töötada välja poliitikapõhine vastus kliimamuutusele?“). Ümarlaual osalesid Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse juht dr Margit Keller, MTÜ Eesti Roheline Liikumine huvikaitseekspert õiglase ülemineku teemadel Maris Pedaja, AS-i Mootor Grupp äriarendusjuht Mart Raamat ja Eesti Arenguseire Keskuse ekspert Märt Masso. Vestlust modereeris Maili Vilson, Skytte instituudi asejuhataja õppetöö alal.

Kuidas võiks Eestist saada kliimaneutraalne riik? Probleem puudutab iga eluvaldkonda ja sel puudub üks sirgjooneline lahendus. Arutelus osalejad tõid Eesti puhul esile mitu kitsaskohta.

Neist üks peamisi on eri poolte killustatus selles, mis tegevussuundadele peaks praegu kliimaneutraalsuse saavutamiseks keskenduma ja kuidas poliitikat sellest lähtudes muuta. Tõsteti esile, et nendel ettevõtetel, keda see teema puudutab, on keeruline midagi muuta, kuna nõudlus loodust reostava toodangu vastu on endiselt suur. Puudub ka riigipoolne tasu või karistus, mis tootmispraktika muutmist põhjendaks. Arutledes selle üle, miks on ühiskondlik surve ja ootused kliimapoliitika suhtes võrdlemisi kesised, märgiti, et siinne meedia pakub võrreldes näiteks Soomega avalikkusele liiga vähe kokkupuudet praeguse keskkonnakriisiga. Üks põhjus võib olla postsovetlik taust, mis seletab skeptilisust tugeva kliimapoliitika ja riigi sekkumise vastu, sest nõukogude aeg muutis paljud inimesed võimuorganite suhtes umbusklikuks. Olukorda ilmestab hästi ka vastuolu eestlase enesekuvandi ja tegelikkuse vahel: näeme endid üsna looduslähedase rahvana, kes hoiab puhtust ja armastab metsas käia, samas kui keskmise eestlase keskkonnajalajälg on keskmise eurooplase omast suurem ning metsa minemiseks kasutatakse enamasti autot.

Arutelul järeldati, et ühtset lahendust sellele kobarprobleemile ei ole. Vajalik muutus on kõikehõlmav: muutuma peab kultuur tervikuna alates riigivalitsemisest lõpetades isiklike otsustega. Ei saa eeldada, et kõik pooled saaksid nii komplekssest teemast ühtmoodi aru, ega ka loota, et kultuur sujuvalt õiges suunas kulgeb. Kuidas suunata muutuseid ühiskonnas just nii, et jõuaksime sobiva lahenduseni? On vaja igakülgset teaduslikku ekspertiisi, mis aitaks suunata riigivalitsemist, aga samal ajal ka suurendada inimeste omanditunnet ja vastutust keskkonna ees.

Ümarlaud toimus 23. augustil Johan Skytte poliitikauuringute instituudi ja Dartmouth College'i koostöös korraldatud suvekooli „Baltic Energy Systems and Transition Strategies“ raames.

Tekst: Mart Alaru