Eesti teadus ja ühiskond vajavad praegu kõige enam avatust, tõde ja julgeolekut
19. oktoobril toimus Riigikogus IX teaduspoliitika konverents „Teadus kui Eesti arengumootor. Targalt avatud või suletud polariseerunud maailmas“. Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Piret Ehin rääkis konverentsil teaduse rollist avatuse, tõe ja julgeoleku hoidmisel praeguses polariseerunud maailmas. Allpool on mõned juhtmõtted tema kõnest ja nende järel kõne täistekst.
- Eesti ülikoolid aitavad iga päev kasvatada Ukrainale vajalikku kompetentsi, et pärast sõda riiki uuesti üles ehitada. Ukraina doktorandi või järeldoktori võõrustamine ja juhendamine siinsetes teadusasutustes võib olla meie panus Ukraina tulevikku.
- Kui tahame ukraina teadlasi parimal viisil aidata, on väga tähtis, et toetusmeetmed oleksid lihtsad, selged ja paindlikud.
- Eesti peab avatuse nimel veel rohkem pingutama kui varem, sest rahvusvaheline teaduskoostöö on praegu mitmes mõttes pärsitud. Uuringud näitavad, et riigi teadussüsteemi avatus, on tugevalt seotud teadustööde kvaliteedi ja mõjukusega. Meie doktorandid ja noorteadlased vajavad rahvusvahelisi kogemusi.
- Eesti võib kujuneda paigaks, kus käiakse Venemaa kohta teadmisi ammutamas. Vastavate programmide väljatöötamisel võiksid riik ja ülikoolid teha koostööd. Venemaa-kompetentsi kasvatamisel vaadatakse lootusrikkalt Balti riikide poole. Cambridge’i Ülikool on hiljuti loonud Balti geopoliitika võrgustiku. Stanfordi Ülikool edendab sidemeid Eesti ülikoolidega ning suunab meie juurde noorteadlasi ja tudengeid, kes on spetsialiseerunud Venemaale.
- Ukraina vajab meie abi tõerindel – see võitlus on ka meie võitlus. Tõde ei saa võtta iseenesestmõistetavana, tõde ei ole veel võitnud. Teadus tegeleb tõeotsimisega. Teadlastest, sh õigusteadlasest, ajaloolastest, meedia- ja kommunikatsiooniuurijatest, rahvusvahelise poliitika asjatundjatest on selles võitluses kindlasti abi.
- Julgeolekule aitavad kaasa kõik need, kes edendavad teadus- ja tõenduspõhist arusaama maailmast; ka valdkondades, millel on ehk esmapilgul riigikaitsega vähe pistmist.
- Olgem valvsad julgeolekustamise äratundmiseks. See on ohtude diskursiivne konstrueerimine – kedagi või midagi esitatakse eksistentsiaalse ohuna, hoolimata sellest, kas väidetav oht on päris või mitte. Võimalik, et saame julgeolekustamist näha valimiskampaaniates, kus kriisi kontekstis püütakse hääli koguda hirmudel mängides.
Kolm soovi kuldkalakesele: avatus, tõde ja julgeolek
Piret Ehin, Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor
Minu ettekande pealkiri on pisut muinasjutuline. Võibolla pani see õlgu kehitama: kas teaduspoliitika konverentsil, mis on pühendatud julgeoleku ja riigikaitse teemadele, on paslik rääkida muinasjuttudest?
Arvan siiski, et kuldkala muinasjutt, millest muide on olemas nii saksa, vene kui ka eesti versioon, kannab vägagi aktuaalset ja olulist sõnumit. See jutt räägib imperialistlikest ambitsioonidest ja nende nurjumisest: eit ja taat, kes elasid viletsas hurtsikus, püüdsid võrku kuldkala, kes vabaks saamise nimel oli valmis täitma nende soove. Eit ja taat soovisid endale kõigepealt häärberit, siis lossi, siis soovis üks neist saada kuningriigi valitsejaks, siis imperaatoriks, siis paavstiks, siis päikese ja kuu isandaks. Aga lõpuks jäid nad kõigest ilma ja leidsid end tuttavast hurtsikust lõhkise küna eest. Kuldkala muinasjutt on lugu täitmatust ahnusest, sellest, kuidas süües kasvab isu, sellest, et lepituspoliitika ei tööta, ja see on ka lugu suurest rumalusest ja vaimupimedusest, raisatud võimalustest, oskamatusest soovida midagi tarka ja kasulikku.
Mida võiksime soovida Eesti teadusele ja ühiskonnale, kui tahame, nagu konverentsi pealkiri ütleb, targalt toimetada avatud ja suletud polariseerunud maailmas – olukorras, kus käimas on Venemaa vallutussõja veel üks verine vaatus ja kus nii Euroopa kui ka üleilmne julgeolekuolukord on drastiliselt halvenenud?
Arvan, et võiksime soovida kolme asja: avatust, tõde ja julgeolekut. Need kolm võivad üksteist täiendada ja toetada, aga nende soovide vahel võib olla ka mõningaid vastuolusid. Kui palju avatust – täpsemalt kellele või millele ja millises suunas – saame praeguses julgeolekuolukorras endale lubada? Kas avatus ja arvamuste mitmekesisus on tee tõe juurde või oht tõele? Kas kogu tõe avalik väljaütlemine suurendab või ohustab meie julgeolekut?
Avatuse, tõe ja julgeoleku seoste üle mõtisklemisel on heaks lähtepunktiks ühe 20. sajandi mõjukaima teadusfilosoofi Karl Popperi ideed. Popperi järgi on avatusel väga tähtis funktsioon nii teaduses kui ka ühiskonnas. Avatus on tee tõeste teadmiste juurde. Teaduslikkuse tähtsaim kriteerium on falsifitseeritavus – ükski teadmine ei ole lõplik ja kindel, teooriad ja oletused olgu püstitatud nii, et nende paikapidavust on võimalik empiiriliselt kontrollida ja vääraks osutunud oletused kõrvale heita. Ainult avatud diskussioonis, kus miski ei seisa väljaspool kriitikat, saab tõele lähemale jõuda.
Teise maailmasõja ajal Uus-Meremaal paguluses viibides kirjutas Popper teose „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“, mis rõhutab avatuse epistemoloogilist funktsiooni ühiskonnas. Totalitaarses ühiskonnas on teadmised politiseeritud, kriitiline mõtlemine pärsitud ja tulemuseks võib olla teadmiste häving ja katastroofiliselt valed otsused. Avatud ühiskond on pluralistlik ühiskond, mis kriitilise ja ratsionaalse arutelu kaudu otsib parimat teadmist ning on avatud muutustele, enesekorrigeerimisele. Avatud ühiskond tunnistab, et tulevik on teadmata ja ebakindel, midagi ei ole ette määratud; õpetused ja ideoloogiad, mis räägivad ajaloo vääramatutest seaduspärasustest, on hukutavad. Kokkuvõttes: avatus on meetod tõesemate ja paremate teadmiste saamiseks, see on nii teaduslikkuse eeltingimus kui ka mehhanism, mis peaks aitama ühiskondadel targalt toimida – vaid seal, kus kriitika on võimalik ja soovitav, on lootust, et halvad ja rumalad ideed kõrvale heidetakse. Avatus peaks ära hoidma selle, et valitsejad ja ühiskonnad põhjalikult puusse panevad, asju vussi keeravad, katastroofilisi valearvestusi teevad, kaost ja hävingut külvavad.
Avatus on meetod tõesemate ja paremate teadmiste saamiseks, see on nii teaduslikkuse eeltingimus kui ka mehhanism, mis peaks aitama ühiskondadel targalt toimida – vaid seal, kus kriitika on võimalik ja soovitav, on lootust, et halvad ja rumalad ideed kõrvale heidetakse.
Kui teaduse ja ülikoolide kontekstis räägime avatusest, siis mõtleme enamasti esmajoones rahvusvahelisele koostööle, võrgustikele, ühisprojektidele, välisrahastusele. Peale 24. veebruari on avatuse ja rahvusvahelisuse mõiste saanud juurde uue tahu ja tähenduse. See tahk on sinist ja kollast värvi. Ilmselt rohkem kui kunagi varem tähendab avatus nüüd hoolimist, solidaarsust, soovi aidata, ja arusaama, et oma põhimõtete ja väärtuste ja vabaduse eest tuleb seista.
Veebruaris tehtud pöördumises ütles Tartu Ülikool, et „Euroopa ülikoolid peavad üheskoos aitama ukrainlastel hoida ülal oma haridus- ja teadussüsteemi. Peame pakkuma Ukraina üliõpilastele ja akadeemilistele töötajatele ligipääsu oma õppe- ja teadustöö võimalustele“. Ligi kaheksa kuud hiljem on mul hea meel tõdeda, et see ei ole jäänud pelgalt lubaduseks.
Enne 24. veebruari oli Tartu Ülikoolis umbes 150 ukraina töötajat ja üliõpilast. Nüüdseks on see arv enam kui kahekordistunud. Tartu Ülikool lõi 250 uut õppekohta Ukraina üliõpilastele, loodud on mitmeid toetusmeetmeid, sh stipendiumifond, mille eesmärk on aidata ukraina üliõpilastel oma õpinguid jätkata. Sarnaseid samme on astunud ka teised Eesti kõrgkoolid.
Enne 24. veebruari oli Tartu Ülikoolis umbes 150 ukraina töötajat ja üliõpilast. Nüüdseks on see arv enam kui kahekordistunud. Tartu Ülikool lõi 250 uut õppekohta Ukraina üliõpilastele, loodud on mitmeid toetusmeetmeid, sh stipendiumifond, mille eesmärk on aidata ukraina üliõpilastel oma õpinguid jätkata. Sarnaseid samme on astunud ka teised Eesti kõrgkoolid. Teisisõnu aitavad Eesti ülikoolid iga päev kaasa sellele, et kasvatada Ukrainale vajalikku kompetentsi, et pärast sõda riiki uuesti üles ehitada.
Teaduskoostöö Ukrainaga on sõja tingimustes mõistagi raskendatud, kui mitte lausa võimatu. Ukraina haridus- ja teadusministeeriumi hinnangul on 15% riigi teadus- ja kõrgharidustaristust kahjustada saanud. Harkivi ülikoolilinnak on osaliselt purustatud, Tarass Ševtšenko ülikooli ees haigutavad raketirünnaku tagajärjel tekkinud kraatrid. Seal, kus hooned terved, on paljud töötajad ja üliõpilased põgenenud, organisatsioonid töötavad vaevu või üldse mitte. Haridus- ja teadusraha on ümber suunatud kaitse-eelarvesse. Ukraina põgenike lugusid kuulates kordub üks fraas: praegu on eesmärk lihtsalt ellu jääda. Küllap seletab see, miks mitmed Eesti ja Euroopa Liidu loodud ukraina teadlaste toetamise meetmed on alakasutatud. Olukorras, kus peamine on ellu jääda, ei pruugi olla aega ja võimalusi teaduse tegemiseks, rääkimata sellega kaasnevate bürokraatlike nõudmiste täitmisest. Mitmed loodud abimeetmed on olnud lühiajalised. Aga sõjapõgenik vajab stabiilsust ning uude süsteemi sisselamine võtab tihti mitu kuud aega. Kui tahame ukraina teadlasi parimal viisil aidata, on väga tähtis, et toetusmeetmed oleksid lihtsad, selged ja paindlikud.
Üks toetusmeede, mis minu hinnangul neile kriteeriumitele hästi vastab, on äsja avanenud Marie Curie meede ukrainlastele – see on programm, mis pakub ukraina doktorantidele ja järeldoktoritele võimalusi teadustööks Euroopa Liidu ülikoolides. Tegu on ühe osaga EL-i vastusest Venemaa agressioonile. Meetme on välja töötanud Euroopa Komisjon koostöös organisatsiooniga Scholars at Risk, mis on aidanud ohustatud teadlasi juba enam kui 20 aastat. Kandideerida võivad nii kodumaalt pagenud kui ka Ukrainas viibivad teadlased. Meetme eelarve on 25 miljonit, välja antakse vähemalt 120 granti, rahastus on kaheks aastaks. Tahaksin teha üleskutse kõigile Eesti teadlastele: palun tutvuge selle meetmega ja võimalusel andke end vastavas portaalis üles potentsiaalsete võõrustavate asutuste ja juhendajatena, aidake ukrainlastel taotlused kokku panna. See on üks konkreetne asi, mida me saame teha. Ukraina doktorandi või järeldoktori võõrustamine ja juhendamine võib olla meie panus Ukraina tulevikku.
...üleskutse kõigile Eesti teadlastele: palun tutvuge selle (Marie Curie toetusmeede ukraina teadlastele - toim) meetmega ja võimalusel andke end vastavas portaalis üles potentsiaalsete võõrustavate asutuste ja juhendajatena, aidake ukrainlastel taotlused kokku panna. See on üks konkreetne asi, mida me saame teha. Ukraina doktorandi või järeldoktori võõrustamine ja juhendamine võib olla meie panus Ukraina tulevikku.
Siis, kui Ukraina on selle sõja võitnud ja oma territoriaalse terviklikkuse taastanud, algab pikaajaline ülesehitustöö, millesse meil ja liitlastel on võimalik panustada. Muu hulgas vajab Ukraina nõu, abi ja teadmist, kuidas üles ehitada oma teadusstruktuurid ja teaduspoliitika. Ukrainal ei ole teist teed kui läänelikule teaduskorraldusele üleminek. Meie reformikogemused ja õppetunnid on ukrainlastele kindlasti väärtuslikud.
Kui rääkida avatusest ja rahvusvahelisest koostööst laiemalt, siis ei ole Eesti teadusel ja teadlastel just parimad päevad. Sõja vari lasub ka meie kohal. Idasuunaline suhtlus, nii palju kui seda oligi, on määramata ajaks lõppenud – põhjustel, millel ei ole vaja pikemalt peatuda. Aga ka läbikäimine läänega on mõnevõrra raskendatud. Mõnede kaugemal olijate jaoks oleme liiga ohtlikult lähedal Venemaale. Selle aasta varakevadel jäi nii mõnigi konverents toimumata, sest esinejad ja osalejad ei julgenud sõitu ette võtta. Nii mõnigi välismagistrant või -doktorant sõitis tagasi koju, näiteks Brasiiliasse, sest olukord tekitas kõhedust. Küllap on nii mõnigi välisteadlane jätnud kandideerimata vabale ametikohale mõnes Eesti ülikoolis, küllap on mõnigi järeldoktori või mobiilsusgrandi taotleja teinud otsuse „stabiilsema keskkonna“ kasuks. Kui lisada võrrandisse inflatsioon, ülikoolide alarahastamine ja asjaolu, et mitmed EL-i vahenditest rahastatud teaduse toetamise meetmed (nt doktorantide õpiränne või doktorikoolid) on lõppenud või lõppemas, siis paistab, et rahvusvaheline koostöö on mitmes mõttes pärsitud.
Selles olukorras peame avatuse nimel veel rohkem pingutama kui varem. Uuringud näitavad, et riigi teadussüsteemi avatus, mõõdetuna kaasautorsuse ja teadlasrände kaudu, on tugevalt seotud teadustööde kvaliteedi ja mõjukusega. Meie doktorandid ja noorteadlased vajavad rahvusvahelisi kogemusi...
Selles olukorras peame avatuse nimel veel rohkem pingutama kui varem. Uuringud näitavad, et riigi teadussüsteemi avatus, mõõdetuna kaasautorsuse ja teadlasrände kaudu, on tugevalt seotud teadustööde kvaliteedi ja mõjukusega. Meie doktorandid ja noorteadlased vajavad rahvusvahelisi kogemusi, seda enam, et paljud neist olid koroona-aastatel väga paiksed.
Teisest küljest on teatud valdkondades rahvusvaheline huvi Eesti, Balti riikide ja kogu Ida-Euroopa vastu tugevalt kasvanud. Rahvusvahelises poliitikas kõlab Eesti hääl kõvemini ja selgemini kui ehk kunagi varem. Eestit kuulatakse, meie ajalooline kogemus ja teadmised Venemaa kohta on korraga kõrges hinnas. Nii mitmeski lääneriigis saadakse aru, et nende senine Venemaa-poliitika põhines fundamentaalselt vääradel eeldustel, usul, et Kreml, hoolimata mõningatest iseärasustest, on siiski ratsionaalne tegutseja, kes on huvitatud kasutoovate suhete hoidmisest. Nüüd arutatakse, mis läks valesti ja kuidas eksperdid valitsustele nii halba nõu andsid. Kus ja kuidas saavad läänlased õppida tundma Venemaad? Kus ja kuidas koolitada Venemaa asjatundjaid? Juhtivad lääne ülikoolid ei saa enam saata oma teadlasi, doktorante ja üliõpilasi Vene ülikoolide, teaduskeskuste või mõttekodade juurde praktikale, konverentsile, suve- või keelekooli.
Venemaa-kompetentsi kasvatamisel vaadatakse lootusrikkalt Balti riikide poole. Cambridge’i Ülikool on hiljuti loonud Balti geopoliitika võrgustiku. Stanfordi Ülikool edendab sidemeid Eesti ülikoolidega ja suunab meie juurde noorteadlasi ja tudengeid, kes on spetsialiseerunud Venemaale.
Venemaa-kompetentsi kasvatamisel vaadatakse lootusrikkalt Balti riikide poole. Cambridge’i Ülikool on hiljuti loonud Balti geopoliitika võrgustiku. Stanfordi Ülikool edendab sidemeid Eesti ülikoolidega ja suunab meie juurde noorteadlasi ja tudengeid, kes on spetsialiseerunud Venemaale. Ajalugu kordub. George Kennan, Ameerika diplomaat ja ajaloolane, kes pani aluse külma sõja aegsele ohjeldamispoliitikale, ammutas möödunud sajandi 30. aastatel Venemaa ja Nõukogude Liidu kohta teadmisi Riias ja Tallinnas elades ja töötades.
Kui meil on huvi ja tahtmist, siis võime taas kujuneda paigaks, kus käiakse Venemaa kohta teadmisi ammutamas. Vastavate programmide väljatöötamisel võiksid riik ja ülikoolid teha koostööd. Sellesuunaline tegevus on kahtlemata kooskõlas meie pikaajaliste huvidega, sh julgeoleku vallas. Mida realistlikum ja põhjalikum on meie liitlaste arusaam Venemaast, mida kompetentsemad on nende eksperdid ja arvamusliidrid, seda julgemini võime ennast tunda.
Siit kasvabki välja minu teine soov kuldkalale: tõde.
Eesti julgeolek sõltub olulisel määral sellest, et inimesed – nii Eestis, meie liitlas- ja partnerriikides kui ka kogu maailmas – teaksid kogu kohutavat tõde Putini režiimi olemuse kohta, Venemaa kuritegude kohta Ukrainas ja mujal, selle kohta, mida tähendab Venemaa imperialism praegu ja mida see on tähendanud minevikus. On väga tähtis, et asju nimetataks õigete nimedega ja et kuritegudele järgneks hukkamõist ja karistus.
Riigikogu võttis eile vastu avalduse, kus kuulutas Venemaa režiimi terroristlikuks. Riigikogu on Läti ja Leedu seimide kõrval kolmas parlament maailmas, mis sellise avalduse on teinud. 13. oktoobril võttis analoogse deklaratsiooni vastu Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee.
Samuti toetab Riigikogu Rahvusvahelise Kohtu ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alustatud uurimisi Ukraina territooriumil toime pandud kuritegude väljaselgitamiseks ning peab vajalikuks agressioonikuriteo süüdlaste üle kohtupidamist rahvusvahelises eritribunalis.
Ukraina vajab meie abi tõerindel, see võitlus on ka meie võitlus. Tõde ei saa võtta iseenesestmõistetavana, tõde ei ole veel võitnud.
Ukraina vajab meie abi tõerindel, see võitlus on ka meie võitlus. Tõde ei saa võtta iseenesestmõistetavana, tõde ei ole veel võitnud. Venemaa kuritegelikule invasioonile eelnes ja järgnes suur hulk valesid. Käigus on hiiglaslik tõeväänamise, valeinfo ja propaganda tootmise ja levitamise masin. Kasutusel on suits ja peeglid, alternatiivreaalsused, kus tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Ka peale selle sõja lõppu sõltub meie julgeolek sellest, kas tõde selle sõja ja Venemaa kuritegude kohta on nähtav ja kuuldav ning ajalooraamatutes ja kohtuotsustes kirjas.
Teadus tegeleb tõeotsimisega. Teadlastest – sh õigusteadlastest, ajaloolastest, meedia- ja kommunikatsiooniuurijatest, rahvusvahelise poliitika asjatundjatest – on kindlasti abi ka selles võitluses.
Viimaks jõuan julgeolekuni.
Venemaalt lähtuv julgeolekuoht on äärmiselt tõsine, ja seetõttu on ülioluline, et Ukraina selle sõja võidaks. Nagu paljud enne mind on öelnud: me ei tohi väsida Ukrainat aitamast.
Kui hakkaksin loetlema viise, kuidas Eesti teadus ja teadlased julgeolekusse ja riigikaitsesse panustavad ja võiksid panustada, läheks loetelu õige pikale.
Tulen parem tagasi Popperi juurde ja rõhutan, et julgeolek saab põhineda ainult fakti- ja tõenduspõhisel maailmapildil, adekvaatsel arusaamisel sellest, kuidas maailm toimib, mis on ohud, mis on võimalused, mis on ühe või teise sammu tagajärjed.
Julgeolekule aitavad kaasa kõik need, kes edendavad teadus- ja tõenduspõhist arusaama maailmast, ka valdkondades, millel on ehk esmapilgul riigikaitsega vähe pistmist.
Julgeolekule aitavad kaasa kõik need, kes edendavad teadus- ja tõenduspõhist arusaama maailmast, ka valdkondades, millel on ehk esmapilgul riigikaitsega vähe pistmist.
Viimased kaheksa kuud kubisevad näidetest selle kohta, kui ohtlikud on tegelikkusest irdunud ideed, ideoloogiad ja soovunelmad ning millist hävingut külvab süsteem, kus otsuseid teeb võimuladvik, keda kritiseerida ei ole lubatud.
Julgeolekuga seoses tahan puudutada ka nähtust, mida tuntakse julgeolekustamise nime all. Sellele tasub tähelepanu pöörata eriti lähenevate valimiste kontekstis. Julgeolekustamine on ohtude diskursiivne konstrueerimine – kedagi või midagi esitatakse eksistentsiaalse ohuna, hoolimata sellest, kas väidetav oht on päris või mitte. Võimalik, et saame julgeolekustamist näha valimiskampaaniates, kus kriisi kontekstis püütakse hääli koguda hirmudel mängides.
Jätkugu meil kõigil tarkust teha vahet, millised ohud on tõelised ja millised pettekujutelmad. Küllap saavad selleski küsimuses teadlased abiks olla
