Miks on ülikoolid luure sihtmärgid? Võrgustikud, uuringud, inforuum

Tehnoloogiauuringute kaasprofessor Kristjan Vassil arutleb Science Businessis avaldatud arvamusloos, miks on ülikoolid luure sihtmärgid ja mida peaksid lääne ülikoolid ette võtma, et oma olukorrateadlikkust parandada. Vassil oli Tartu Ülikooli teadusprorektor aastatel 2017–2023.

Jaanuari keskel saime teada, et Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete professorit Vjatšeslav Morozovit kahtlustatakse Eesti Vabariigi vastases luuretegevuses Venemaa Föderatsiooni heaks ja ta on eeluurimise perioodiks kinni peetud.

Osa avalikku ruumi jõudnud selgitustest keerles ümber asjaolu, et ülikoolis olev informatsioon on niikuinii avalik ja on raske näha, milline spetsiifiline info võiks pakkuda Venemaa luureteenistusele sisulist huvi. See seisukoht on levinud ka meie partnerite hulgas Euroopas. Andmata oma hinnangut konkreetsele kahtlustusele, selgitab Kristjan Vassil Science Businessis avaldatud arvamusloos, et lääne ülikoolide valduses olev info on sensitiivne, unikaalne ning Vene Föderatsiooni luureteenistustele väärtuslik.

Esiteks, infosõja vundament on inimesed ja võrgustikud. Teada, keda provotseerida, ärritada, kellele anda mis tüüpi informatsiooni, keda vältida – see on inforünnete kavandamisel suure väärtusega teave. Infooperatsioonid ei toimu huupi, vaid tuginevad digitaliseeritud personaliseeritud võrgustikukaardile, mida vastane haldab reaalajas ning milles on meid kõiki iseloomustatud ja rollidesse jagatud – kasulikest idiootidest immuunsete pragmaatikuteni. Infosõjaks vajalikku kriitilist teadmist on meie territooriumil ja meie organisatsioonides märksa lihtsam koguda kui distantsilt ning on naiivne arvata, et see nii ei toimu.

Ülikoolidest laiemalt peaks aga sellest juhtumist tegema järeldused kõik tegevusalad, kus osaleb suur hulk intellektuaalselt võimekaid inimesi nii meilt kui ka välismaalt. Ettevõtluse vallast on vastasele väärtuslikem ilmselt tehnoloogiasektor ja kasvuettevõtted, aga ka riigi infosüsteemide arendajad. Kahtlemata ei ole lahenduseks toimuva tegevuse piiramine, salastamine, rangemate kontrollimeetmete juurutamine, vaid meie realistlik ja selge arusaam oma väärtustest; kriitiline, aga mitte paranoiline suhtumine meie ümber toimuvasse; ning kahtlustuste korral kaitsepolitsei poole pöördumine abi ja nõu saamiseks. Praeguse juhtumi valguses peame endalt taas küsima: milline on minu olukorrateadlikkus?

Loe ingliskeelset lugu Science Businessi lehelt.