Tartu Ülikool ei sätesta ühtset üleülikoolilist lähenemist generatiivse tehisaru (edaspidi: tehisaru) kasutamisele. Välja on antud küll üldised suunised, ent otsustusõigus on, lähtudes õppekorralduseeskirjast, antud tasandile, kus asub erialane pädevus, ehk kursuse õppejõule. Tehisaru väärkasutust käsitletakse sotsiaalteaduste valdkonna akadeemilise petturluse juhtumite menetlemise korra alusel.
Johan Skytte poliitikauuringute instituut lähtub käesolevate põhimõtete sõnastamisel muuhulgas nii strateegilistest, eetilistest kui didaktilistest kaalutlustest. Meie eesmärk on, et tehisaru tööriistu kasutatakse õppeprotsessis vastutustundlikult ja eetiliselt ning et selle käigus omandab üliõpilane kavandatud õpiväljundid. Tehisaru puhul tuleb teadvustada sellega kaasnevaid riske ja säilitada kriitiline mõtlemine selle kasutuse kõigis etappides. Inimene vastutab alati tehisaru kasutamise lõpptulemuse eest.
Skytte instituudis määrab iga õppejõud oma ainekursuse raames, mil määral on tehisaru kasutamine õpi- ja hindamisülesannetes lubatud. Vastutav õppejõud märgib ÕISi ainekava rubriigis Hindamismeetodid ja -kriteeriumid miinimumina iga ülesande juurde ühest kolmest kategooriast (kasutamine täielikult lubatud / osaliselt lubatud / keelatud). Ülesande tegemise juhistes (mis võivad olla avaldatud mujal, nt Moodle’s) tuleb pikemalt seda valikut põhjendada selleks, et üliõpilasele oleks mõistetav, miks selle ülesande puhul just selline põhimõte kehtib.
Kasutamine täielikult lubatud: tehisaru võib ulatuslikult õpi- või hindamisülesannete tegemisel kasutada.
Ülesannetes, mis on märgistatud kui „kasutamine keelatud“, ei tohi üliõpilased kasutada tehisaru vahendeid õpi- või hindamisülesande täitmise mitte üheski etapis. See hõlmab teksti loomist, struktureerimist, kokkuvõtete tegemist, tõlkimist või tehisaru kasutamist oma kirjutatu ümbersõnastamiseks. Piirangu alla ei kuulu õigekirjakontroll (nt Wordi või Grammarly keelekorrektor). Kui on tegemist sellist ülesandega (näiteks klassiruumis sooritatav eksam), kus lisaks pole tehisaru kasutamine ka võimalik, tuleb selle ülesande juures see ka nii ära märkida: „kasutamine keelatud (ei ole võimalik)“.
See keeld ei väljenda õppejõu üldist vastuseisu tehnoloogiale või tehisarule, vaid tegemist on teadliku pedagoogilise valikuga: kursuse õpiväljundid on võimalik saavutada kõige paremini siis, kui üliõpilased toetuvad täielikult oma mõtlemisele, lugemisele ja kirjutamisele. Selles kontekstis on tehisaru kasutamise keeld mõeldud oluliste akadeemiliste oskuste arendamiseks.
Ülesannetes, mis on märgistatud kui „kasutamine osaliselt lubatud“, on osad tehisaru rakendused ja funktsioonid lubatud, teised aga mitte. Piiri otsustab õppejõud, kes määrab vajadusel reeglid iga konkreetse ülesande tasandil. See võimaldab õppejõududel kohandada tehisaru kasutamist kursusel omandatavatest õpiväljunditest lähtudes.
Osalise kasutamise lubamine on teadlik otsus, lähtudes põhimõttest, et intellektuaalselt nõudlikud ülesanded (nt argumendi koostamine, tõenduspõhiste järelduste tegemine, allikate süntees) peavad jääma üliõpilase enda tööks. Tehisaru võib neid protsesse toetada, kuid mitte õppija eest neid ära teha.
Ülesannetes, mis on märgistatud kui „kasutamine täielikult lubatud“, võivad üliõpilased kasutada tehisaru vahendeid vabalt kõigis õpi- või hindamisülesannete sooritamise etappides, sealhulgas teksti koostamisel, struktureerimisel ja sisu loomisel.
See vabadus ei tähenda vastutuse puudumist: üliõpilane jääb esitatud töö autoriks, mistõttu vastutab ta täielikult selle korrektsuse, originaalsuse ja terviklikkuse eest. Akadeemiline ausus, nõuetekohane viitamine ja kriitiline suhtumine tehisaru väljundisse ei ole üksnes nõutavad, vaid need on üliolulised õppija erialaste pädevuste, sh tehisarupädevuse, arenguks.