Tagasivaateintervjuu Kristiina Tõnnissoniga

1. aprillil Skytte juhi kohalt lahkunud Kristiina Tõnisson jutustab, kuidas elu Skyttes möödus ja mis ta sellest ajast kaasa võtab.

Olete Skytte instituudi juures olnud päris algusest, kümme aastat. Kuidas jõudis Teie tee Toomemäele?

Jõudsin Toomemäele üsna klassikalist Tartu rada pidi. Alguses arvasin, et lähen lihtsalt korraks loengusse ja sotsiaalteadusi õppima, aga siis umbes kakskümmend aastat hiljem avastasin, et olen ikka veel (või siis juba jälle) ülikoolis tagasi. Mõni inimene lõpetab ülikooli, mina käisin aja jooksul siin ja seal ära, aga siis hiljem vahetasin ülikoolis lihtsalt ruume ja ametinimetusi.

Ametlikult jõudsin Skytte instituudi juurde Euroopa Kolledži kaudu, mille direktor ma kümme aastat tagasi olin. Kui Euroopa Kolledž ja riigiteaduste instituut ühendati, sai minust Skytte instituudi esimene juhataja. See oli juba teine suur ühinemine, mida juhina kogesin. Umbes kümme aastat varem ühendati avaliku halduse osakond ja politoloogia osakond ning nii sain omal ajal ka riigiteaduste instituudi juhatajaks.

Nagu ma oma lahkumiskõnes ütlesin, siis tegelikult olen ma juht, kellest tuleks eemale hoida. Olen ülikoolis juhtinud enne Skytte instituuti kolme üksust: avaliku halduse osakonda, riigiteaduste instituuti ja Euroopa Kolledžit. Mis neid kõiki ühendab? Ühtegi neist ei eksisteeri enam! Seega oli Skytte instituudi ellujäämise huvides täiesti vältimatu, et ma õigel hetkel lahkun, et instituut saaks rahus elada ja õitseda veel vähemalt järgmised sajandid.

Kas Skytte ajast on ka mõni elamus, mida surivoodilgi meenutada?

Selle kümne aasta jooksul on olnud kõike, nii kõrgeid külalisi, suuri strateegiaid, lõputuid arengukavasid kui ka täiesti absurdseid olukordi, mida hiljem räägid sõpradele naerdes edasi. Kindlasti jäävad meelde lõpuaktused ja kevadised grillid kolleegidega. Aga ka õhtud, kui lõpuks on eksamid hinnatud, hinded väljas ja korraks tekib tunne, et maailm on jälle paigas.

Või ka hetked, kui rahvusvahelised tudengid said esimest korda teada, et väljend „väike jalutuskäik Toomemäele“ tähendab tegelikult vertikaalset tõusu jäätunud munakividel. Julgustasin neid ikka, et see kasvatab iseloomu, parandab tasakaalu ja tugevdab NATO idatiiba korraga.

Ja muidugi Eesti tudengid, kellega ma kõige rohkem kokku puutusin oma õppejõu elu jooksul. Toredad on hetked, kui keegi tuleb aastaid hiljem ja ütleb, et „see üks kursus“ või „see üks vestlus“ on tal siiani meeles. Näiteks minu tänane hommik algas Eesti saatkonnas Singapuris. Eesti suursaadik tervitas mind ja ütles esimese asjana: „Ma mäletan siiani sinu avaliku halduse seminare.“ Tore hetk oli.

Kelle või mille üle Skyttes olete kõige tänulikum?

Kõige tänulikum olen ma tunde eest, et Skytte instituut ei olnud minu jaoks kunagi lihtsalt töökoht. See oli koht, kus inimesed päriselt läksid mulle korda. See oli minu pere. Üks minu juhtimise lähtekohti oli, et kui midagi on hästi, siis on see tänu meie meeskonnale. Kui midagi on halvasti, siis tuleb mulle kui juhile otsa vaadata.

Mulle on alati meeldinud ka see, et Skyttes oli võimalik pidada väga tulist ja vastandlikku arutelu julgeoleku, Euroopa tuleviku või riigi toimimise üle ja siis minna koos pannkooke sööma, nagu midagi poleks juhtunud.

Ning muidugi olen ma tänulik meie tudengite üle. Nemad panevad sind märkama, et asjad, mida sina pead enesestmõistetavaks, ei ole seda enam ammu. Lisaks sunnivad nad sind pidevalt mõtlema, kas see, mida sa õpetad või kuidas sa maailma seletad, päriselt ka veel töötab.

Milliseid kogemusi võtate Skyttest kaasa, et Teadusagentuuris ellu jääda?

Esiteks oskuse lugeda neljakümneleheküljelist dokumenti nii, et nägu jääks lõpuni intelligentne ja aeg-ajalt ka mõtlikult noogutaks. Teiseks teadmise, et ükski koosolek ei ole liiga keeruline, kui ruumis on kohv ja vähemalt üks inimene, kes ütleb õigel hetkel: „Võib-olla me peaksime korraks suuremat pilti vaatama" või siis „still, more research is needed“. Ja kindlasti rahvusvahelise suhtlemise kogemuse. Skytte õpetab kiiresti, mida kultuuridevaheline kommunikatsioon tähendab.

Lõpetuseks: milliseid õpetussõnu tahaksite praegustele tudengitele ja ka vanematele vilistlastele südame peale panna, et elus ja ametis hakkama saada?

Esiteks, ärge kartke teha asju, mille jaoks te end veel valmis ei tunne. Väga suur osa täiskasvanuelust koosneb sellest, et inimesed improviseerivad professionaalse näoga. Teiseks, õppige kirjutama selgelt. Inimene, kes oskab keerulise asja teha arusaadavaks, on igas organisatsioonis ohtlikult väärtuslik inimene. Kolmandaks, hoidke oma inimesi. Ülikoolist ei jää lõpuks kõige rohkem meelde ei eksamid, eelarved ega arengukavad, vaid need inimesed, kellega kell kaks öösel maailma parandasin. Skyttes oli väga tore. Ja ma jään kogu seda teekonda ning neid inimesi väga igatsema.