Miia Maris Praks: „Üks peatükk on lõppenud, teine algab.“

On meie bakalaureuse esimese aasta sügis. Asume Kääriku spordihoone suures saalis ja käimas on legendaarne Rein Toomla show. Nendele, kes sügiskoolis pole käinud, on tegemist mälumänguga, kus pigem mõistad, kui paljut sa veel ei tea, kui et tood oma tiimile punkte õigete vastuste eest. Järsku on kõik pime, elekter on ära läinud. Saabub sahin, kõlavad sosinad: „Mis edasi?“ Rein Toomla loeb aga üsna häirimatult oma küsimusi edasi.

Mingil hetkel tuli elekter tagasi, aga seda eriti keegi ei märganud, sest käimas oli juba tuline vaidlus selle üle, kas Türgi siis asub Euroopas või mitte.

Elus on tihti nii, et alguses kobad pimeduses. Ja ma usun, et ka paljud meist tunnevad täna natuke samamoodi. Bakalaureuseõpe on läbi, aga vastus, mis on õige järgmine samm, ei pruugi veel kõigil valmis olla.

Ent Skytte instituut on andnud meile midagi palju olulisemat kui valmis vastused.

Meile on antud teadmised, millele edaspidi toetuda.

Selle eest kuulub tänu meie õppejõududele, kes panid meie silmad särama teemades poliitikateooriast ja rahvusvahelistest suhetest kuni Taagepera võrrandini välja.

Aga ainult teadmistest ei piisaks. Teiseks on meile antud keskkond, kus kasvada nii tudengite kui inimestena. Selle eest tahan tänada kõiki instituudi töötajaid, kes hoolitsevad selle eest, et instituut oleks midagi enamat kui lihtsalt koht, kus 180 EAP-d kokku saada. Aitäh nende lugematute külalisloengute ja jalgpallimängude kutsete eest.

Ja kolmandaks on Skytte meieni toonud inimesed, kellega seda teekonda jagada. Need olete muidugi teie, minu kursusekaaslased. Olen aus. Paremat seltskonda oleks raske leida. Aitäh. Ning muidugi Riigiteaduste Selts – kas see oleks üldse Skytte lõpuaktuse kõne, kui neid ei mainitaks? Inimesed, kellega ma gennis käisin, inimesed, kellega ma Toomemäel kokku jooksin, kui me mõlemad tundi hilinesime, kallid RTS-ikad – olete ja jääte mu südamesse.

Niisiis.

Palju õnne meile kõigile. Täna ei lahku me siit kõigi vastustega, ent näidake mulle maailmas inimest, kellel oleks kõik vastused.

Aga me lahkume siit oskusega küsida õigeid küsimusi, otsida paremaid lahendusi ja näha maailma veidi laiemalt kui kolm aastat tagasi.

Üks peatükk on lõppenud, teine algab. Ning kui tulevik peaks mõnikord tunduma sama pime kui Kääriku spordihoone tol sügisõhtul, siis tasub meeles pidada: valgus tuli tagasi.

Miia Maris Praks
Johan Skytte poliitikauuringute instituudi riigiteaduste õppekava lõpetaja
16. juuni 2026