Mariana Tulf-Pavlova: Euroopa õpingute õppekavast, karjäärivalikust ja noordiplomaadi elust

Kui 2020. aastal Tartu Ülikooli Euroopa õpingute magistriõppesse avalduse esitasin oli see mu ainus valik. Mind julgustas kandideerima riigiteaduste kõrvaleriala loengutes saadud kogemus ja Skytte instituudi ühtehoidev keskkond. Esimest korda elus olin oma otsuses kindel.

Kuigi minu teekond Euroopa õpingute magistriõppesse polnud sugugi sirgjooneline, kujundas iga saadud kogemus mind ja andis nii mõndagi olulist kaasa. Skytte poliitikauuringute instituuti sisse astudes tekkis minus äratundmisrõõm – mind ootas ees avatud ja mitmekesine kogukond, kellega koos lahti mõtestada Euroopa ühiskondlikke ja poliitilisi protsesse. Meie kursusel olid üliõpilased väga erineva taustaga. Osad tulid otse bakalaureuseõppest, mõnel oli juba teine magister ja mitmel oli soov lihtsalt uusi kontakte luua. Järgnevalt jagangi lugu minu teekonnast Euroopa õpingute õppekavani, mille abil leidsin oma tõelise kutsumuse. Kuid selleks peame ajas tagasi minema.

Mäletan selgelt, kui gümnaasiumi viimasel aastal tegid klassikaaslased rahvusvahelisi keeleteste ja valisid välismaa ülikoolide vahel. Minus tõusis paanika ja segadus kuidas nüüd edasi? Kuhu poole joosta? Mida õppida? Kuna mu vanem õde oli käinud Erasmus+ projektiga vabatahtlikuna Saksamaal, siis tekkis ka minul plaan võtta vaba aasta ja mõelda elu üle järele. Veetsin aastatel 2015–2016 kümme kuud Valgevenes, kus töötasin mittetulundusühingus ja tutvustasin noortele Euroopa Liitu. Tagantjärele olen aru saanud, et just Minskis elades hakkasin maailma, demokraatia ja välispoliitika vastu sügavamat huvi tundma.

Kuid selget ilmutust tulevikuplaanidest vaba aastaga siiski ei tulnud. Teadsin, et soovin paremini kultuure mõista ja rohkem keeli rääkida. Juba 7-aastasest saadik olin tantsinud flamenkot ning sellest motiveerituna läksin õppima romanistikat Tartu Ülikooli maailma keelte instituuti. Kõrvalerialaks valisin rahvusvahelised suhted ja just nendes loengutes tutvusin esimest korda Skytte poliitikauuringute instituudi professorite, tudengite ja ruumidega. Esialgu tundsin ennast kui kärbes seinal, sest paljudes loengutes olin ainus võõras, kelle peaerialaks ei olnud riigiteadused. Lisaks käisin bakalaureuseõppe ajal Erasmus+ vahetussemestril Valencias ja kaks kuud praktikal Eesti saatkonnas Madridis. Praktika käigus sain kasutada nii oma hispaania keele oskuseid kui ka arendada teadmisi rahvusvahelistest suhetest. Lõpuks hakkas tekkima visioon, kuidas kaks poolt (filoloogia ja diplomaatia) kokku liita. Eesmärk oli selge – ühel päeval töötan välisministeeriumis. Aga enne tuli omandada magistrikraad!

Mõeldud, tehtud. Kohe peale lõpetamist kandideerisin Euroopa õpingute magistriõppesse. Olin õppekavast teadlik tänu kõrvaleriala loengutele ja teisi erialasid ei kaalunud. 2020. aasta sügisel alustasin magistriõpinguid suure entusiasmiga. Üsna pea tulid esimesed takistused – koroonapandeemia tõttu oli kontaktõpe pidevalt ohus ja virtuaalsed tunnid olid kurnavad nii üliõpilastele kui ka õppejõududele. Seda enam väärtustasin ülikoolihoones loengutes käimist ja proovisin võtta igast seminarist maksimumi. Samal ajal töötasin ka täiskohaga turundusspetsialistina. Euroopa õpingud on sessioonõppe vormis–ning tänu sellele oli mul võimalik õppida ja töötada samal ajal.

Kõige keerulisem oli valida magistritöö fookust. Teadsin, et soovin tagasi tulla Valgevene teema juurde. Kuna olukord selles riigis oli, ja on ka praegu, tundlik ning valus, siis ei olnud kindel enda võimekuses antud teemat käsitleda nõnda hästi nagu see seda väärib. Mind motiveeris see, et Valgevenest ei kirjutata piisavalt – teaduspõhist infot võiks olla tunduvalt rohkem ja oma magistritööga proovisin tõsta teadlikkust Valgevenes toimuvast. Suureks toeks olid minu suurepärased ja abivalmid juhendajad Stefano Braghiroli ja Sandra Charlotta Hagelin, kes uskusid minusse rohkem kui ma ise. Skytte poliitikauuringute instituudi juures väärtustan õppejõudude kõrget ja rahvusvahelist taset. Rõõm on näha, kuidas läbi aastate kogukond kasvab ning, kuidas üliõpilased ise koostöös ülikooliga arendavad õpikeskkonda, näiteks tudengiorganisatsioonide ja ühisürituste kaudu.

Magistriõpingute lõpus kandideerisin välisministeeriumi avalike suhete osakonda. Mul oli kahju Tartust lahkuda, sest ülikoolilinnast oli saanud minu kodu. Küll aga sain täita oma unistuse ja asuda tööle välisministeeriumis. 2024. aasta suvel kandideerisin majandusdiplomaatia osakonda, kus töötan nüüd lauaülemana. Meie osakond tegeleb äridiplomaatia arendamisega ja toetame Eesti ettevõtteid uutele turgudele sisenemisel. Minu fookuseks on Põhjamaad, Aafrika ja kaitsetööstus. Tööülesanded välisministeeriumis on mitmekülgsed ja huvitavad. Kolme aasta jooksul välisministeeriumis olen korraldanud suurüritusi (Euroopa päeva kontsert 9. mail, ärifoorumid), osalenud visiitidel (sh Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Taanis), koostanud jutupunkte (presidendile, ministrile, asekantslerile) ja memosid.

Töötan hetkel küll Tallinnas, kuid mu süda asub endiselt Tartus ja küll ma kunagi Tartu Ülikooli tagasi jõuan – doktorikraad on ju tegemata. Kaks ei jää ilma kolmandata.

Õppekavast tööellu

Euroopa õpingute õppekava annab põhjaliku ülevaate erinevatest poliitikavaldkondadest. Minu kursusekaaslased töötavad nii ministeeriumites, haridusasutustes, kohalikes omavalitsustes, tervishoius või on aktiivsed poliitikas. Euroopa õpingute õppekava vilistlane on võimeline juhtima muutusi ühiskonnas.