11. mail kell 14.30 kaitseb Tatiana Lupacheva politoloogia erialal doktoritööd „Voice, visibility, and viability: connecting parliamentary speech, media coverage, and electoral performance of MPs in Estonia” („Riigikogu liikmete sõnavõttude, meediakajastuse ja valimistulemuste seosed”).
Juhendajad:
Kaasprofessor Martin Mölder, Tartu Ülikool
Oponent:
Lektor Thomas Däubler, University College Dublin (Iirimaa)
Kokkuvõte
Levinud arusaamad esindusdemokraatiast kujutavad seda delegeerimisahelana: kodanikud valivad esindajad, esindajad teevad oma tööd ning valijad premeerivad või karistavad neid vastavalt. Praktikas toimib see ahel aga harva nii sirgjooneliselt – enamik kodanikke tugineb oma esindajate kohta info saamiseks meediale, poliitikud omakorda kujundavad oma käitumist meediakajastuse pälvimise eesmärgil ning valijad hindavad nende tegevust selle filtreeritud pildi põhjal. Kuidas toimib demokraatlik vastutus sellises keskkonnas?
See doktoritöö uurib teekonda parlamendikõnest meediakajastuse, sealt edasi valija käitumise ja lõpuks valimistulemusteni, käsitledes vastutust (accountability) mitmeetapilise ja vahendatud protsessina. Doktoritöö keskendub Eesti kui väikese parlamentaarse demokraatia juhtumile, ning tugineb ulatuslikele andmetele, mis hõlmavad täielikke riigikogu stenogramme, miljoneid uudiseid, valimistulemuste andmeid ning iga riigikogu liikme Vikipeedia lehe igapäevast külastusstatistikat kolme koosseisu lõikes (2011–2023). Rakendades arvutuslikku tekstianalüüsi, uuritakse doktoritöös kolme omavahel seotud küsimust: kas kõnestiil mõjutab riigikogu liikmete meediakajastust? Kas meediakajastus ajendab kodanikke riigikogu liikmete kohta lisateavet otsima? Kuidas kandub kõnestiil üle valimiseduks?
Tulemused viitavad, et vastutus toimib, kuid ebavõrdselt. Poliitikud, kes räägivad rohkem, saavad rohkem kajastust, kuid oluline on ka stiil: negatiivne, keerukas ning enesele viitav või „meie“ stiili kasutav kõne pälvib rohkem ajakirjanduslikku tähelepanu. Meediakajastus, kui see tekib, toimib – kodanikud otsivad aktiivselt lisainfot riigikogu liikmete kohta, eriti juhul, kui kajastus on negatiivne või ideoloogiliselt üllatav. Lõpuks on ka see, kuidas riigikogu liikmed oma sõnavõttudes rõhutavad iseennast või laiemat rühma, seotud valimistulemustega. Siinkohal paljastuvad aga soopõhised erinevused selles, kuidas parteid ja valijaid riigikogu liikmeid hindavad. Kokkuvõttes on tee parlamenditööst valimistulemusteni filtreeritud uudisväärtuse kaudu, kujundatud soonormide poolt ning mõnele poliitikule kättesaadavam kui teistele
